Igaühel meist on oma kogemus Pariisiga, mida iseloomustavad esmamuljed, ilmutused ja tunded. Baltic Outlooki peatoimetaja Ilze Pole jagab oma postkaarte hiljutiselt reisilt romantikalinna ning mõningaid näiteid prantsusepärasest elamise kunstist.
Mitte kusagil mujal pole ma nii palju käinud kui Pariisis, sest „Ma armastan Pariisi“ vanadel kulunud t-särkidel, kohvikruusidel ja nokamütsidel tähendab minu jaoks enamat kui lihtsalt mööduvat huvi, mis varsti asendub näiteks kirjaga „Ma armastan Londonit“.
Ma tõesti armastan Pariisi.
Photo on Pixabay
Kui ma ei ole saanud kirjutada, olen läinud Pariisi, ennast hotellituppa lukustanud ja kirjutama hakanud.
Kui ma ei ole suutnud leinata, olen lennanud Pariisi, et kilomeetrite kaupa piki Seine’i kõndida ja lõpuks lasta endal seda teha.
Juhuse salajase geomeetria tõttu leidsin paar aastat tagasi end ühel kevadhommikul istumas lausa Mademoiselle Chaneli korteris aadressil Rue Cambon 31.
Photo on Instagram
Huvitav juhus toimus ka Pariisi Suure mošee aeda uurides, mis on üks ilusamaid aedu, mida ma kunagi näinud olen. Sain seal teada, et sõna „paradiis“ pärineb vanapärsia keelest ja viitab suletud aiale. Müüritagune ilu, mida Suure mošee aias kogesin, võttis mul hinge kinni.
Veinibaaride kultuur
Räägin oma lugu Pariisist Rue des Petits-Champs’i ääres asuva Willi’s Wine Bar‘i omanikule Mark Williamsonile. Üks sõber soovitas mul seda legendaarset baari külastada, mis avati 40 aastat tagasi ja mis peagi sai väga populaarseks, sest veinibaaride kontseptsioon oli Pariisis tollal veel tundmatu.
Willi’s Wine Bar on kaunistatud algupäraste plakatitega, mis on oodiks veinile ja elamise kunstile (art de vivre). Omanik ise nimetab seda „pudelikunstiks“ ning igal aastal luuakse uusi väljapanekuid.
Hilisel pärastlõunal on baaris veidi hämar ja ma kuulen giidi õues selgitamas, et see on Pariisis väga populaarne koht inglise keelt rääkivate välismaalaste seas. „Ja ka pariislaste jaoks!“ hüüab talle ettekandja Manon.
Photo on Facebook
Väljas söömine on alati olnud tähtis osa Pariisi elust. „Mandri inimestele – ja pole vahet, kas tegemist on hispaanlaste, itaallaste või prantslastega – meeldib seltskondlikult aega veeta,“ jagab Mark oma tähelepanekuid.
„Prantslased on oma kohtadesse väga kiindunud; nad võtavad mõne koha nii omaks, et see muutub teatud mõttes nende kodu pikenduseks. Nad kutsuvad inimesi rohkem välja kui koju. Vähemalt pariislastel on nii kombeks.“
Photo on Instagram
Mark räägib mulle turgudest, kus ta nädalavahetuseti käia armastab: Marché Bastille ja Marché Raspail.
Jagame muljeid Pariisi muuseumide kohta ja kui ma mainin, et külastan Hôtel de la Marine’i, hüüatab ta: „Kujuta ette, see on praktiliselt mu kõrvalmajas, aga ma pole seal veel käinud! Aga ma olen kuulnud, et renoveerimistööd olid täiesti fantastique! Très magnifique!“
Kuulus muinsuskaitseobjekt
Photo on Instagram
Paar päeva hiljem olen taas Place de la Concorde’i väljakul, seistes hoone ees, mis oli avalikkusele üle 200 aasta suletud.
Hôtel de la Marine oli kunagi sõjaväehoone, kus asusid kõik Prantsuse mereväe ametkonnad kuni 2015. aastani, mil see läks Centre des Monuments Nationaux’ ehk Prantsuse riigi omandis olevate ajalooliste hoonete ja paikade haldamisega tegeleva valitsusasutuse kätte.
Pärast neli aastat kestnud restaureerimistöid, mis läksid maksma 130 miljonit eurot, avas muuseum oma uksed eelmise aasta juunis.
Photo on Instagram
Uurimistööd tehes sattusin ühele kirjeldusele, kus Hôtel de la Marine’i kohta öeldi Pariisi Versailles. Ja see on igati tõsi. Selle koha imeline luksus ja hiilgus juhib tähelepanu ka restauraatorite meisterlikkuse tasemele.
Hôtel de la Marine on sõlminud koostöölepingu kunstifondiga Al Thani Collection Foundation, mille raames esitletakse iga kuue kuu tagant uut näitust. Al Thani kollektsioonis on erakordne hulk kunstiteoseid alates antiikajast kuni tänapäevani.
Kunstikogu tõmbenumbrite hulka kuuluvad hämmastavad antiikkunstiteosed, mida jagatakse regulaarselt teiste muuseumidega, näiteks Briti muuseum Londonis, Metropolitan Museum of Art New Yorgis, Egiptuse kunsti riiklik muuseum Münchenis ning Victoria ja Alberti muuseum Londonis.
Photo on Instagram
Aga see pole veel kõik. Lisaks sellele, et Hôtel de la Marine’is saab rentida tööruume, kust avaneb vaade Eiffeli tornile, hakatakse selles hoones alates järgmise aasta kevadest pakkuma ka prantsuse gastronoomiale keskenduvaid kokanduskursusi.
Kunstimaailma nautimine
Photo on Facebook
Koos Louvre‘i ja Centre Pompidou’ga kuulub Pariisi endises börsihoones asuv Bourse de Commerce värskelt ümberkujundatud Les Halles’i linnaossa.
Kuigi hoone oli olemas juba varem, asutati seal 1854. aastal Syndicat Général de la Bourse de Commerce de Paris, et hõlbustada nisu, jahu, õli, suhkru, alkoholi ja kummiga kauplemist. Kauplemine jätkus pärast Teist maailmasõda kuni 1998. aastani, mil futuuriturgude arvutiseerimine tegi näost-näkku kauplemisele lõpu.
Photo on Instagram
Vaid mõned nädalad enne Hôtel de la Marine’i avamist avas François Pinault (üks meie aja tähtsamaid kaasaegse kunsti kollektsionääre) oma kolmanda muuseumi Bourse de Commerce’is pärast nelja aastat kestnud restaureerimistöid, mis muutsid hoone kaasaegse kunsti näitusepinnaks.
Jaapani arhitekti Tadao Ando projekteeritud restaureerimine ja ümberehitus läks maksma 195 miljonit USA dollarit.
Nagu Ando on ühes intervjuus öelnud, oli tema ülesanne „muuta hoone kaasaegse kunsti muuseumiks, ilma selle ajaloomälestiseks liigitatud struktuuri muutmata“.
Selleks lisas arhitekt keskse rotundi sisse üheksa meetri kõrguse betoonist silindri, mille läbimõõt on kolmkümmend meetrit. Ringjas kujundus järgib ruumi sümmeetriat ja silindri sisemuses asuvad nii peamine näitusesaal kui ka auditoorium alumisel korrusel.
Photo on Instagram
Kaubandusbörsi keskse rotundi ümber olevad galeriid on samuti täis kunstiteoseid ning sealtsamast, galeriist nr. 3, leian Dominique Gonzalez-Foersteri teose „OPERA“ (QM.15). Seisan järjekorda ja loen teose kohta teadet: „Ruumis on täielik pimedus. Nutitelefonide ja kaamerate kasutamine on keelatud.“
Kui aeg kätte jõuab, juhatatakse mõned meist pimedasse ruumi, kus ma näen kauguses Maria Callase hologrammi, kes esitab aariaid Verdi „La Traviatast“, Cherubini „Medeiast“ ja Ponchielli „La Giocondast“.
Ilmub Callase arhetüüpne kuju, mis tõuseb pimedusest välja, enne kui ta jälle sinna tagasi haihtub. Diiva kannab punast kleiti, mida ta kandis oma viimasel esinemisel umbes kümme aastat enne surma. Üldmulje on väga emotsionaalne, isegi kummituslik.
Photo on Instagram
Hiljem ületan Seine’i ja suundun Rue de Furstembergil asuvasse Musée Delacroix‘ muuseumisse. Ma pole kunagi olnud prantsuse romantilise maalikunsti juhtfiguuri Eugène Delacroix’ suur fänn, aga olen alati imetlenud tema värvitunnetust ja selgeid pintslitõmbeid. Üks tema kuulsamaid maale on „Vabadus viib rahva barrikaadidele“ (1830), mis võeti paar aastat pärast valmimist avalikult näituselt maha, kuna mõned ametnikud pidasid sellist vabaduse ülistamist liiga sütitavaks.
Aga ma ei ole tulnud siia mitte selleks, et Delacroix’ maale vaadata, vaid selleks, et uurida hoone taga asuvat aeda, kus kunstnikul oli oma korter.
Photo on Instagram
Roosid on just õitsemise lõpetanud ja ma leian mitu inimest pinkidel istumas ja joonistamas. Seal on ka laud raamatute ja pliiatsitega ning üks seitsmeaastane tüdruk kisub õpetaja põlle, soovides talle oma joonistust näidata.
On rahulik laupäeva pärastlõuna. Võtan ka ise paberi ja paar pliiatsit. Ma pole aastaid joonistanud ja leian, et see meeldib mulle väga.
Pariisi kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.