Valencia on täis erakordseid parke, uhket arhitektuuri, taevalikke kulinaarseid elamusi, aastatuhandete pikkust ajalugu ja mõnesid Vahemere kõige avaramatest randadest: Valencia juba teab, kuidas oma külastajaid õnnelikuks teha. Baltic Outlooki kirjanik Olga Dolina suundub linna, et kuulata selle lugusid, mis on täis rõõmu ja elumõnu.
Armastuskiri Valenciale
Valencia sobib ideaalselt nii rannapuhkuseks kui ka lühikeseks nädalavahetuse puhkuseks. Mina teengi selle viimasega algust. Püüdes mitte ühtegi minutit raisata, teen varahommikuse jalutuskäigu läbi vanalinna lõunasse, kuulsasse Ruzafa linnaossa. See mõnus, aga samas särtsakas piirkond paistab silma multikultuurse atmosfääriga, mis väljendub globaalses gastronoomias, kaasaegse kunsti galeriides ja värvilistes majades asuvates loomingulistes töökodades. Unisel pühapäevahommikul õnnestub mul aga näha vaid omapäraseid fassaade.
Kui ma uues linnas ringi jalutan, on mul kombeks otsida täiuslikku nurgatagust, kus ma võiksin elada, kui oleksin kohalik. Ruzafas oleks minu valikuks tumesinine maja, millel on puituksed ja räsitud rõdud, mis on täis ravimtaimepotte ja mille kaunistatud piirde küljes ripuvad jalgrattad. Jah, see võiks olla minu koht…
„Ja kuidas on lood sinuga, oled sa kunagi emigreerumist kaalunud?“ küsib Maria, giid jalgrattamatkal, millega liituda otsustan. Maria on pärit Kreekast ja kolis Valenciasse vähem kui aasta tagasi, et saada giidinduses magistrikraad. Kahe Hispaania gigandi, Madridi ja Barcelona, asemel valis ta kolmanda: Valencia. Vähem turistlik, veidi väiksem, taskukohasem, rikkaliku ajalooga, garanteeritult ilusate jalutuskäikudega, meri lähedal.
„See on minu jaoks ideaalse suurusega linn,“ ütleb Maria. „Mulle jääb igaveseks meelde, kuidas ma ringi kõmpisin, olles ajataju peaaegu kaotanud, ja sattusin katedraali lähedal asuvale väljakule. Seal mängis elav muusika ja ma tundsin, et olen nagu filmis. Vanalinnas kõndimine viib alati väikestesse, varjatud kohtadesse ja võimaldab seeläbi avastada Valencia olemust.
Aga kui ma siin esimest korda randa läksin, hämmastas see mind oma avarusega,“ jätkab Maria. „See tundus nagu Miami. Siin leiab igaüks ajaviiteks midagi mõnusat, võib lihtsalt lõõgastuda, jalgrattaga ringi sõita, sporti teha või katamaraani rentida.“ Pole mingi juhus, et Valencia satub regulaarselt emigrantide koostatud nimekirjadesse parimatest linnadest, kus elada.
Kõige filmilikum koht
Jalgrattasõit võib tõeliselt sõltuvust tekitada, eriti sellises tasases linnas nagu Valencia, mis on selle tegevuse jaoks nagu loodud. Linna 160 kilomeetrit jalgrattateid pole mingi nali. Pealegi on pühapäev ja linn on peaaegu autovaba, nii et tunnen end turvaliselt ja mugavalt. Linna nägemine jalgrattal, mitte jalgsi, annab täiesti teistsuguse kogemuse. Päeva lõpuks tunnen end uhkelt peaaegu nagu kohalik. Minu visuaalne raamatukogu on samuti täis liikuvaid pilte: linnadetailid, maastikud, hooned, naabruskonnad ja igasugused inimesed.
Photo on Instagram
Turia aiad, üks Hispaania suurimaid parke ja tõeliselt ainulaadne inimtekkeline linnamaastik, jätab väga tugeva mulje. Kujuta ette Seine’i jõge Pariisis või Tiberi jõge Roomas ja seda, kui sürreaalne näeks välja, kui äkki kogu vesi kaoks ja jõepõhi oleks täis puid ja muruplatse. Valencias on see pilt saanud reaalsuseks.
Turia aedadest leiad kõike alates mänguväljakutest, spordiplatsidest, jalgpalli- ja golfiväljakutest kuni vabaõhujooga ja maalitundideni ning sildade varjus harjutavate tantsurühmadeni. Kohalikud, välismaalased, turistid: see on kõigi jaoks tõeline ilmutus. Kui ma siit läbi sõidan, näen, kuidas noored lõbustavad end keskaegsete rüütlimängudega ja eakamad mängivad malet. Siiski tundub, et igas vanuses valentsialaste lemmiktegevus on pidada pargis sünnipäevapidusid.
Turia aedade kaldal paiknev Kunstide ja teaduste linn on nagu linn linnas. See on ehitatud kunagise tööstusala kohale ja mõned vanade tehaste korstnad on veel paista. Kunstide ja teaduste linn on vabaaja– ja kultuurikompleks, mis on kujundatud avangardistliku arhitektuuri futuristlikes ja orgaanilistes joontes. Need hooned on Valencia päritolu arhitekti Santiago Calatrava unistuste visioon. Sellest silmatorkavast kompleksist sai kohe Valencia uus kaubamärk ja tulevikku suunatud, inimsõbraliku linna sümbol.
Kunstide ja teaduste linna ehitamiseks kulus peaaegu kaks aastakümmet. Esimesena avati 1998. aastal Hemisfèric (hüüdnimega Silm), kus on IMAX-kino, milles näidatakse parimaid harivaid dokumentaalfilme. Viimasena, 2009. aastal, avati Àgora ürituste saal. Oceanogràfic (ainus Félix Candela projekteeritud hoone kogu kompleksis) on Euroopa suurim okeanograafiline akvaarium. Projektile kulutati miljoneid eurosid ja lõppsumma ületas kavandatud kulusid mitu korda, aga see kõik oli seda väärt. Hooned on ümbritsetud madalate siniste basseinidega, mis viitavad Turia jõele. Siin saab rentida kanuusid, vesijalgrattaid ja väikepaate. Tõenäoliselt kõige filmilikuma kohana kogu riigis on kunstide ja teaduste linn mänginud oma osa ka paljudes filmides.
Photo on Instagram
Lõputud kuldsed liivarannad
Valencia pakub puhkajatele uhkusega peaaegu 20 kilomeetrit kuldset liivaranda vaid kiviviske kaugusel kesklinnast. Malvarrosa, Cabanyal, Platja de Les Arenes ja Patacona rannad on ühendatud Passeig Marítimi (neljakilomeetrine palmidega ääristatud promenaad) ja jalgrattatee kaudu. Jooksjate ja aeglases tempos kõndijate poolt armastatud promenaadil on ka palju ööelukohti, restorane, mänguväljakuid ja muid rajatisi. Seda piirkonda eelistavad kohalikud pered al fresco-einestamiseks.
Photo on Instagram
Vanas kalurikvartalis asuv Cabanyali rand on 200 meetri laiune liivarand, kus on piisavalt ruumi kõigile. Malvarrosa on surfamiseks, SUP-laua ja kanuuga sõitmiseks ning isegi sukeldumiseks populaarne koht. Valencia randade peidetud pärl on Port Saplaya: sealne küla näeb välja nagu miniatuurne Veneetsia, täis erksavärvilisi maju ja väikseid paate kanalitel. Malvarrosast pääseb sinna vähem kui tunnise aeglase jalutuskäiguga.
Natuke kaugemal asuvad eraldatumad rannad, mis pakuvad matkamise ja ujumise sportlikku duot. Albufera looduspargiga külgnevad rannad (Pinedo, El Saler, La Devesa ja La Garrofera) pakuvad puhtakujulist looduselamust.
Minu jalgrattasõit lõpeb hilisõhtul. Rannast mõnusalt väsinud, jalutan mööda vanalinna kitsaid tänavaid ja märkan omapäraseid detaile nagu miniatuurne kassimaja ja Euroopa kõige kitsam maja. La Estrecha on surutud Plaza Lope de Vega väljakul asuvate meeleolukate hoonete vahele: tuhmpunaseks värvitud viiekorruseline maja on kõigest 107 cm lai.
Maitsete sümfoonia
Oma viimasel päeval Valencias peidan end päikese eest botaanikaaia ja romantilise, neoklassitsistliku Monforte aia rohelisse varju. Õhtul ootab mind ees päeva parim osa: sõit Albufera loodusparki. Seal on mitu jalutusrada, et avastada selle taimestikku ja piirkonna kaitsealuseid linnualasid. Ilma Albuferata ei oleks Valencia ja selle kulinaarse kultuuri lugu täielik.
Albufera laguun asub kesklinnast 12 km lõuna pool. Varem oli see soolase veega veehoidla, aga pärast 17. sajandil mereühenduse kaotamist muutus see Hispaania suurimaks mageveekoguks. Nüüd kaitseb seda aaret meretuulte eest õhuke liivaluidete ja aromaatsete männimetsade rida. Albufera ainulaadne keskkond sobib jahipidamiseks, kalapüügiks ja riisikasvatuseks.
Valencias algas riisikasvatus mauride ajal, umbes 10. sajandil. Põllud on madalad ja kergelt soolased: riisikasvatuseks ideaalsed. Siin kasvatatakse kolme riisisorti: Bomba, Senia ja Bahía. Valencia oli pikka aega Hispaania peamine riisitootja ja esimene piirkond, kus riisi kasvatati tööstuslikus mahus.
Niipea, kui ma El Palmaris bussist maha ronin, poeb maaelu võlu ja rahulikkus mulle hinge. Kuni 1960. aastateni oli see kaluriküla ligipääsetav ainult paadiga. Pärast sildade ehitamist lõid õitsele erinevad restoranid ja paaditeenused. Enne internetiajastut oli küla valentsialaste jaoks lihtne gastronoomiline peidupaik. Nüüd on see turismimagnet. Aga kuna jõudsin siia õhtupoolikul, ei näe ma õnneks mingeid märke Disneylandi-laadsest saginat täis atraktsioonist. Ainult introvertne, bukooliline aura ja loodus ümberringi.
Paella on väidetavalt sündinud El Palmaris. See küla, mida ümbritsevad riisipõllud ja väikesed kohalikele restoranidele köögivilju kasvatavad aiandid, on üks parimaid kohti eheda paella nautimiseks. Teine tüüpiline kohalik roog on angerja-kartuli hautis, mida tuntakse nime all i pebre. Õhtuseid lõhnu, mis külas hõljuvad, lihtsalt ei saa sõnadega kirjeldada. Mul on tunne, nagu ujuks mu pea suitsupilves, milles põlevad puuhalud, maitsetaimed, sool, puljong ja värskelt hautatud kala on ühendatud üheks maitsete sümfooniaks. Aga ma pean kahjuks lahkuma sellest muinasjutulisest kohast, kus hõrgutavad aroomid mu meeli kiusavad, sest päikeseloojang ei oota minu järele.
Photo on Instagram
Õhtune El Palmari külastamine ja traditsiooniline paadisõit üle laguuni oli parim otsus hüvastijätuõhtuks Valencias. Ronime suurde paati ja libiseme läbi kõrge roostiku, et näha valgeid barracasid – kolmnurkseid rookatusega talusid. Kui oleme roostikust möödunud, jõuame laguuni „esiritta“ ja päikeseloojang on meie päralt.
Meie noor paadijuht, kes jätkab oma isa ja vanaisa tööd, ütleb, et ükski päikeseloojang pole siin samasugune. Sel õhtul on minu päikeseloojang tehtud virsikukarva pintslitõmmetest, mis peegelduvad rahulikult vee lillakates ja rohelistes toonides. Maastik muutub uniseks. Öö toob loodusele ja linnale väärilise puhkuse. Järgmisel hommikul üllatab Valencia jätkuvalt uute lugudega, täis õnnelikkust ja elurõõmu.
Valencia kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.