Paljud inimesed seostavad Prantsuse Rivierat muinasjutuliselt sinise veega, millel püüavad pilku erineva kuju ja suurusega valged paadid. Baltic Outlooki kirjanik Nadīna Elekse kinnitab, et reis ümber Côte d’Azuri võib olla ka teekond värvide, valguse ja unustatud ajaloo võlujõu avastamiseks.
Cover photo by Wafi Hasab on Unsplash
Kaunis Nice
Nice’i hüüdnimeks on Nice la Belle („Kaunis Nice“). Linn on niivõrd rikkaliku ajalooga, et see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Üleni. Ma alustan oma ülevaadet jalutuskäiguga vanalinnas. Igas linnas on asju, mida peab kindlasti külastama, ükskõik kui palju turiste seal ka poleks. Nice’is on selleks lilleturg keset vanalinna. Vaatamata nimele võib siit leida ka värskeid köögivilju, küpsetisi, käsitööd, suveniire ja igasuguseid kuivatatud lavendlist valmistatud tooteid. Turg muutub üsna rahvarohkeks, kui turismigrupid linnas ringi liikuma hakkavad, aga selle tänava külastamine varahommikul võib olla väga tasuv ning see on suurepärane koht hommikusöögiks enne päeva jätkamist.
Kui oled kitsaste ja käänuliste tänavatega vanalinnas, polegi Sul tegelikult restoranisoovitusi vaja. Kõik, mida vajad, on Su nina. Aroomid jäävad kitsastel tänavatel lõksu ja on parimaks reklaamiks. Nice’s ja kogu Côte d’Azuril on Itaalia lähedust tunda parimal võimalikul moel: pitsa ja selle variatsioonid on kõikjal. On ka mõned väga ilmse Itaalia mõjuga Nice’i hõrgutised, näiteks pissaladièra: pitsa kauge sugulane, mis ei sisalda tomateid, vaid on kaetud tasasel tulel keedetud sibulahautise ja anšoovistega. Prantsuse pannkoogi erilise variatsioonina võib proovida kohalikku kikerhernejahust valmistatud soccat. Ja Sa lihtsalt ei saa linnast lahkuda ilma Nice’i kõige kuulsamat kohalikku rooga maitsmata: täidetud ja frititud suvikõrvitsalilled. Neid kohalikke hõrgutisi saab osta üle kogu linna, aga kiireks ülevaateks võta suund vanalinnas asuvasse väikesesse restorani La Pilha Leva.
Võluv-Villefranche-sur-Mer
Kui Nice kannab hüüdnime „Kaunis“, siis Villefranche-sur-Mer peaks kandma nime „Rahulik“. Vaid mõneminutilise rongisõidu kaugusel Nice’ist on sellel linnal hoopis teistsugune õhkkond ja isegi teistsugused värvid. Kogu linn näib olevat värvitud nii, et alati on tunne, nagu hakkaks päike varsti loojuma. Villefranche-sur-Mer’is ringi jalutades või mõnes selle väikestes kohvikutes jooki nautides kaob terveid tunde. Rahulikumat ja vähem rahvarohket reisi otsivatele reisijatele soovitatakse Villefranche’is ööbida või sellest lausa oma „baaslaager“ teha. Midagi selles linnas paneb mind veidi kurvastama, kui ma päeva lõpus selle lärmakamasse naaberlinna Nice’i tagasi minema pean.
Villefranche’i saab näha ka paadiga. Veidi rohkem kui tunni aja jooksul viib see külastajad Nice’i Port Lympia sadamast Villefranche-sur-Mer’i ääres asuvasse lahte ja sõidab tagasiteel mööda Nice’i kuulsast promenaadist. See on suurepärane viis, et rannikuäärse elustiiliga tutvust teha, harjuda sellega, et igal pool on villad ja paadid, ning otsustada, mida järgmisena näha. Millegipärast tundub Prantsuse Rivierale detailse reisikavaga tulemine ebaloomulik. Kui Sa vähemalt natukenegi ei improviseeri, on midagi valesti.
Belle Epoque Cap d’Ail’is
Peaaegu kõik kinohuvilised teavad filmi „Südaöö Pariisis“, kus Prantsuse pealinna külastav ameerika kirjanik satub keskööl tõlda, mis viib ta ajas tagasi. Sa ei pea minema Pariisi ja tõlda istuma, et midagi sarnast kogeda. Aastal 2022 võid lihtsalt ühes Nice’i raudteejaamas rongile minna ja kümne minutiga olla teises ajastus. Näiteks Cap d’Ail’is. Muidugi, SNCF-i raudtee pole sama romantiline kui hobuvanker, aga see sõidab iga 15 minuti tagant, mitte ainult keskööl, mistõttu on ajarännak palju mugavam.
Cap d’Ail’is viibides on tunne, nagu külastaks Prantsuse Riviera kulissidetagust, kust kõik pärineb. Cap D’Ail kõlab teistmoodi kui Nice, Cannes ja isegi suhteliselt rahulik Villefranche. Siin on vaikne. Restoranid pole täis. Samuti mitte rand. Samuti mitte tänavad. Sügav vaikus näib ütlevat üht: Sina, külastaja, ei peaks siin olema…
Aga ma olen siin, et külastada väikest muuseumi Villa les Camélias. Eraomanduses olev muuseum belle epoque‘i ajastu mõisas annab ülevaate väikelinna ajaloost ja jutustab aristokraatiast, näitlejatest, kirjanikest ja leiutajatest, kes tegid sellest Euroopa populaarseima puhkusepaiga. Siin saad rohkem teada linna kõige uhkemate belle epoque‘i villade ja nende kuulsate elanike kohta, kelle hulka kuulusid Greta Garbo, Winston Churchill ja vennad Lumière’id. Muuseumi esimene ekspositsioon keskendub aga elule Cap d’Ail’is 20. sajandi alguses: elanike ajaviide ja peod, stseenid igapäevaelust, linna esimene postkontor ja politseijaoskond, kogukonna koosviibimised jne. See ongi see, mille pärast ma siin olen: need väikesed ajaloojupid, mis upuvad suurte laevade ja kiirete autode müra sisse.
Prantsuse Riviera kõige paremini hoitud saladus
Tagasiteel Cap d’Ail’ist külastan Èze’i küla, imelist keskaegset linna, mis on väidetavalt iga külastaja jaoks kohustuslik.
Kui nägin esimest korda pilte Èze’ist, ei paistnud mulle selle ainulaadsus silma. Arvasin, et see näeb välja nagu mitmed teised keskaegsed külad, mida ma olen Euroopas näinud. Aga see ei ole nende moodi. Èze’i vana kivi peab olema elus ja hingav, sest kuidas muidu õitseksid kõikjal taimed ja lilled, mis täidavad küla meeliülendava jasmiinilõhnaga? Küla asub täpselt mäe tipus, mis on muudetud eksootiliseks aiaks, kust avaneb vaade kuni Estereli mägedeni ja Saint Tropez’ laheni. Päikesevalgus, rannik ning aias olevad kaunid taimed ja skulptuurid loovad ühe kõige suurejoonelisema vaate, mida ma kunagi näinud olen,
Küla on tõepoolest väga väike. Pärast tund aega kestnud jalutuskäiku oled paljusid tänavaid mitu korda läbi käinud, aga sellest pole midagi. Kaardilt pole mõtet otsida baari- ega restoranisoovitusi, sest vanadesse hoonetesse on surutud palju pisikesi ärisid ja tuleb lihtsalt valida see, mis antud hetkel kõige paremini sobib.
Aga mul on juba praegu mõttes reisiplaan oma järgmiseks reisiks Prantsuse Rivierale. Ma olen rannikuküladesse absoluutselt kiindunud, aga plaanin ka Nice’i kunstimuuseume ja kultuuri veel sügavamalt kogeda. Ma tulen Èze’isse tagasi. Ma lähen veel matkama ja ka paadimatkadele. Ma ei saa kunagi küllalt kõigist neist asuursetest toonidest.
Tekst: Nadīna Elekse