Baltic Outlooki ajakirjanik Una Ulme kogeb Pisat ja Toscanat külastades ehedat Itaaliat.
Idüllilised oliivisalud, küpressid, viinamarjaistandused ja mägilinnad sobivad hästi kokku rahuliku elutempo ning võimalusega nautida igat hetke.
- Kuulsad arhitektuuriimed
- Maalilised mereäärsed linnad
- Mereanniparadiis
- Veini- ja oliiviõliekskursioonid
- Kohalikega sõbrunemine
- Nõuandeid Pisa külastamiseks
Pisa väikeste tänavate labürint on nagu mäng, mille igal sammul premeeritakse Sind mingi üllatusega.
Ühel hetkel on kuulda ainult Su enda sammude kaja, aga siis juba oledki kärarikkal väljakul, kus kohalikud aperitiive naudivad ja viimase jalgpallimängu tulemuse üle arutlevad.
Siin pole ühtki tähtsusetut hoonet ega väljakut, kõigel on oma lugu. Pisa pole ainult viltune kellatorn, katedraal ja baptisteerium.
Kuulsad arhitektuuriimed
Broneerisin omale apartemendi kesklinna hoones, mille ajalugu ulatub 12. sajandisse, et saaksin selle koha ajaloolist aurat täiel rinnal kogeda.
On veel vara ja otsustan kuskil hommikusööki süüa, kuni mu tube valmis sätitakse. Aga ma ei tee lahti ei Foursquare’i ega TripAdvisorit, sest ma tahan ise oma Pisat avastada.
Photo source: Unsplash
Sellel linnal on vana, melanhoolne hing, mis on omane kohale, mis on suurema osa oma ajaloost olnud kellegi teise kontrolli all.
Pilku tõstes näed lugematul hulgal tornikesi, mis ehitati kunagi Pisa suursugususe sümbolitena. Need on meeldetuletuseks, et keegi ei saa meilt ära võtta uhkusetunnet oma kodu üle, ja Pisa elanikud on sellega täiesti päri… kuigi igaüks neist omal viisil.
Kui vanemad põlvkonnad üritavad minevikupärandit säilitada, siis noored teevad risti vastupidi ja üritavad oma linna kaasaegsemaks muuta.
Valin suvaliselt paiga, kus hommikusööki süüa, ja tellin omale kohvi, tuunikalasalati ja focaccia (kokku vähem kui kümme eurot).
Räägin Toscana toidust hiljem lähemalt, aga praegu panen seljakoti ära ja võtan suuna kuulsa Piazza dei Miracoli poole, et end naljaga pooleks tõelise turistina tunda.
Photo source: Unsplash
Seda väljakut, mille ääres on kellatorn, katedraal, baptisteerium ja surnuaed, kutsuti vanasti katedraali järgi Piazza del Duomoks.
Praegu kutsutakse seda Piazza dei Miracoliks ehk Imede väljakuks. See on ka üsna loogiline, sest siinsel 8,8 hektaril asuvaid arhitektuurilisi meistriteoseid mingi muu sõnaga kirjeldada ei saakski.
Altar, kantsel, lagi, sambad, skulptuurid ja kunstiteosed: kõik on siin väga suurejooneline.
Selle hoonetekompleksi ehitus algas 11. sajandi keskel pärast Pisa võitu saratseenide (nii kutsuti toona moslemeid) üle Palermos.
Saratseenide käest röövsaagiks langenud kulla eest ehitasid Pisa elanikud omale katedraali ja ka muid ehitisi linna kuulsa väljaku ümber. Et Pisa oli peaaegu pidevalt sõjategevusega seotud, ei läinud ehitamine kuigi kiirelt ja jõudis lõpule alles 14. sajandil.
Maalilised mereäärsed linnad
Otsustan terve päeva oma reisist pühendada Liguuria rannikul olevate linnakeste ja külakestega tutvumiseks. Rendin elektrijalgratta, mida vändates jõuan 40 minutiga Pisast 15 km kaugusele, Marina di Pisasse.
Photo source: Instagram
Kaljudega ääristatud randades käivad peamiselt kohalikud elanikud, kes on endaga kaasa võtnud ka oma päikesevarjud ja rannatoolid, et suvise leitsaku ajal jahutust saada.
Marina di Pisa on noorte seas populaarne ja tuntud eelkõige oma rannabaaride ja klubide poolest (neist kõige menukamad on Sunset Cafè ja Pia Para Ti).
Siia jalgrattaga sõitmine on väga hea viis Toscanaga tutvumiseks. Olin tegelikult kavatsenud matkama minna (äpis Komoot leiab häid marsruute), aga mõtlesin palavuse tõttu ümber.
Photo source: Unsplash
Järgmisel päeval rendin auto ja külastan veel kahte populaarset mereäärset linna, Viareggiot ja Livornot. Viareggio on tõeline puhkajate paradiis.
Kogu rannajoon kuni sadamani on nagu päikesevarjude vikerkaarevärviline näitus. Iga ranna-ala kuulub teatud hotellile ning randa ääristab lugematul hulgal baare ja restorane.
Kuigi kohalike meelest käivad siin pigem jõukamad turistid, leidub igaühele midagi.
Photo source: Unsplash
Sama kehtib ka restoranide kohta, mille hulgas on nii Michelini tärniga pärjatud asutusi kui ka hubaseid sadamakõrtse, kus ma kõigest kümne euro eest oma elu kõige maitsvamaid mereande süüa sain.
Kui tahad natuke praetud mereande (fritto misto) proovida, tasub neid osta kanali ääres olevatelt paatidelt. Päeva saak küpsetatakse otse Su nina all valmis ja maitseb nii hästi, et kogu suur portsjon kaob peaaegu silmapilkselt Su kõhtu.
Photo source: Tripadvisor
Kakskümmend kilomeetrit Pisast lõuna pool mere ääres asub Livorno linn, mille ajalugu on olnud tihedalt seotud Pisa ja mõjuvõimsa Medicite dünastia ajalooga.
16. sajandil anti arhitekt Bernardo Bountalentile ülesandeks siia ideaalne linn projekteerida.
Livornos olles tasub kindlasti jalutada piki Terrazza Mascagni promenaadi. See on sillutatud 34 000 musta ja valge keraamilise plaadiga, promenaadi keskel asub orkestritele mõeldud paviljon.
Photo source: Unsplash
Promenaadi kõrval asub Livorno akvaarium ja veepark.
Mereanniparadiis
Olen üsna palju maailmas ringi rännanud, aga just sellel reisil sõin parimaid mereande, mida ma üldse proovinud olen. Soovitan tellida värskeid või minimaalselt töödeldud mereande, et saaksid kõiki maitsenüansse nautida.
Livornot külastades tuleb kindlasti proovida kalahautist cacciucco, mille leiutasid selle sadamalinna kalurid, kes ei teadnud, mida müümata jäänud väikeste kaladega peale hakata.
Livornos on isegi mõned restoranid, kus seda rooga valmistatakse autentse retsepti järgi.
Valin välja sajandivanuse trattoria Antico Moro, ja seda valikut mul kahetseda ei tule. Mulle serveeriti nii suur portsjon, et ma ei jõudnudki seda üksinda ära süüa.
Traditsiooni kohaselt peab cacciuccos olema sama palju eri mereande nagu on roa nimes c-tähti. Tavaliselt on selles hautises kaheksajalgu, krevette, kalmaare, rannakarpe ja erinevaid kalu, mis küpsetatakse tomatikastmes ja mida serveeritakse saiaviiludega vooderdatud kausis.
Photo source: Instagram
Umbes 40 km kaugusel Livornost on San Miniato linnake ja selle kuulsad trühvlimetsad.
Olenevalt hooajast korjatakse siin spetsiaalse väljaõppe saanud trühvlikoerte abil nii valgeid kui musti trühvleid. Mõned kohalikud talud pakuvad trühvlite otsimist ka turistide meelelahutuseks, ka mina pean seda kindlasti proovima.
Nüüd tean, et näiteks trühvliõli tugev maitse tekib tegelikult sünteetilise lisaaine, mitte päris trühvlite tõttu. Pärast õlis leotamist maitsevad päris trühvlid tegelikult samamoodi nagu kõik muudki kuivatatud seened.
Photo source: Tripadvisor
Vaadates lähemalt seda kohta, kus trühvel kasvas, hakkan aru saama, miks trühvleid nii raske leida on. Neid on selles liivases pinnases peaaegu võimatu eristada.
Valged trühvlid kasvavad veelgi sügavamal, ja on seega haruldasemad ning mustadest trühvlitest kolm korda kallimad: valgete trühvlite kilohind algab 2000 eurost.
Veini- ja oliiviõliekskursioonid
Selle Itaalia piirkonna viinamarjasordid on väga väljendusrikkad ja aromaatsed. Siinsed veinid on seetõttu väga spetsiifilise maitsebuketiga, mis on kogu maailmas kõrgelt hinnatud.
Kõige rohkem kasvatatakse Toscanas viinamarjasorte Sangiovese, Cabernet Sauvingon, Merlot, Trebbiano, Pinot Grigio, ja Malvasia. Minu suur avastus sellel reisil on viinamarjasort Ansonica, millest tehtud vein on väga värske, karge ja kergelt hapukas, sobides hästi mereandide kõrvale.
Hiljem külastan Tenuta Di Ghizzano, 14. sajandi lõpus rajatud veinimõisa, mis on tuntud oma mahedate ja biodünaamiliste tootmismeetodite poolest. Veinimõisa rajanud Venerosi Pesciolini suguvõsa esindajatest elab ja töötab siin praegu 26. põlvkond.
Nii vana veinimõisa, selle kõrval asuvat villat (kus Pesciolini pere on juba sajandeid elanud) kui ka Itaalia renessansistiilis aeda tasub kindlasti külastada.
Kokku kuulub Tenuta Di Ghizzanole 300 hektarit maad. Nendest 40 hektaril kasvatakse viinamarju ja oliive, 150 hektaril teravilja ja ülejäänu on metsloomadele mõeldud looduskaitseala.
Oma külastuse käigus saan teada, et ühelt oliivipuult saab ainult umbes liitri oliiviõli.
Kohalikega sõbrunemine
Kui tahad päris Itaaliat tundma õppida, otsi majutusvõimalusi kohalike juures! Pisas veedetud paari päeva jooksul ei kohtu ma kordagi oma apartemendi omanikuga.
Küll aga kohtun ma Francesca Malloggiga, kellele kuulub see majutuskoht, kus veedan oma kolmanda öö. Ta on filosoof ja esseist, kes töötab ajakirjanikuna.
Mul on väga raske kirjeldada seda tunnet, mis mind valdab, kui astun ta väärikasse vanaaegsesse villasse. Kogu ta elamine on täis raamatuid, kunstiteoseid, antiikmööblit ja muusikainstrumente.
„Ma panin sellele majale nimeks Templia, sest see peegeldab seda, mida kõige rohkem väärtustan: kunsti, sõprust, solidaarsust, empaatiat; ja igal pool mujal nii tavaliseks saanud ülekülluse ja tähtsusetuse vastu võitlemist,“ selgitab ta.
Francesca kodu on Ponsaccos, kus peatun kahel põhjusel. Esiteks on see San Miniato ja Pisa vahepeal. Teiseks töötab mu sõber Pinta siin kohaliku veinitootja juures.
Francesca juhatab mind mu tuppa ja ütleb, et tal on mulle üllatus varuks. Ma kirjutasin talle juba broneeringut tehes, et tahaksin teada saada midagi märkimisväärset, mida oma artiklis mainida. Ja tuleb välja, et ta on mu palvet väga tõsiselt võtnud.
Istume ta autosse ja sõidame lähedalasuvasse Palaia linna, kus ta on korraldanud kokkusaamise kahe ajaloolasega: kirjaniku ja semiootiku Marco Barsotti ning ajakirja Tagete Edizioni peatoimetaja Michele Quiriciga.
Photo source: Instagram
Läheme kohalikku pubisse, kus Francescat koheldakse nagu pereliiget, ja veini ja toidu sekka õpetatakse mulle Pisa ajaloo kohta väga palju huvitavat.
Mu märkmik on täis tähtsaid fakte Pisa ajaloo kohta, aga mu süda on täis rõõmu selle imelise reisi pärast.
Ma tulen siia kindlasti tagasi!
Nõuandeid Pisa külastamiseks
- Lennujaamast kesklinna saab kõige lihtsamalt automaatrongiga Pisamover, mis viib kesklinna pearaudteejaama iga kümne minuti tagant. Pilet maksab viis eurot, selle saab osta bussipeatuses olevast piletiautomaadist.
- Tasub valida mõni selline hotell või apartement, mis asub Arno jõe vasakul kaldal. See on küll kesklinnast pisut kaugemal, aga ümbrus on palju vaiksem ja siit leiab ka palju häid restorane ning poode.
- Campo dei Miracoli (Imede väljaku) lähedal asuvad restoranid ja kohvikud pole lõuna- ega õhtusöögiks just kõige parem valik. Otsi parem mõni söögikoht kesklinnast eemal: nii saad maitsvamalt ja soodsamalt keha kinnitada.
- Linnas saab lühikese ajaga kõige paremini ringi vaadata siis, kui rendid elektrijalgratta, mille ühepäevane rendihind on 35 eurot. Pisa autojuhid on jalgratturite suhtes viisakad, rattarndi hinna sisse kuulub ka mobiilihoidik ja tasuta äpp linna ning selle lähiümbruse vaatamisväärsustega tutvumise marsruudiga (smileride.com).
Photo source: Unsplash
Pisa kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.
Tekst: Una Ulme
