Lissabon on tuntud oma päikesepaistelise ilma, värviliste hoonete ja sõbralike kohalike elanike poolest. Baltic Outlooki ajakirjanik Nadīna Elekse tutvus Portugali pealinna külastamise käigus selle piirkonna imelise kulinaarse pärandi ja loodusimedega.
Eksootiline muinasjutt
Esimesel päeval alustan varakult ja sõidan rongiga Sintrasse. Lissabonist umbes 45 minuti kaugusel asuvas väikeses linnakeses asub üks Portugali kaunimaid ehitisi. Värvikas Pena palee (Palácio da Pena) on 19. sajandil ühe künka otsa ehitatud romantilises stiilis loss.
Enne paleeks ümberehitamist oli Pena aga väike ja vaikne klooster, kus elas alla 20 munga. Loodusjõud olid hoonet varemgi kahjustanud, aga 1755. aasta suure Lissaboni maavärina järel jäid hoonest alles ainult varemed.
Laastav sündmus kestis kuni kuus minutit ja sellele järgnes tsunami. Nagu sellest poleks vähe olnud, juhtus see pühakutepäeval, mis tähendas, et tuhanded kirikutes, kloostrites ja kodudes süüdatud küünlad tekitasid lisakahju. Hävitatud, üleujutatud ja põlenud linna ülesehitamine võttis aastakümneid. Ja ometi on see nüüd jälle siin.
Photo on Instagram
Pena klooster oli mahajäetud kuni 1838. aastani, mil prints Ferdinand ostis need varemed koos ümbritseva suure maa-alaga ja ehitas kuulsa palee koos ulatuslike aedadega nagu me seda tänapäeval tunneme. Praegusel ajal on Pena palee Portugali enimkülastatav loss. Et selle muinasjutulised värvid eredad püsiksid, värvitakse hoone igal aastal üle.
Photo on Instagram
Kuigi ma lahkun Lissabonist väga vara ja jõuan lossi väravate juurde kohe pärast avamist, ei saa kuidagi ignoreerida fakti, et seda lossi külastab igal aastal peaaegu kaks miljonit turisti, nii et võimalus, et see pole kõrghooajal ülerahvastatud, on nullilähedane. Seda saab mõnevõrra vältida, kui suunata oma tähelepanu siseruumidelt väliterrassidele ja ümbritsevatele aedadele, mille paljud inimesed vahele jätavad.
Photo on Instagram
Jaluta rahulikult lossini. See võtab aega umbes 15 minutit ja see pole üldse järsk ronimine. Varahommikul lossi juurde jõudes võib olla udune, ja kuigi udu muudab lossi raskemini nähtavaks ja pildistatavaks, omandavad sajandivanuste puude ja taimedega aiad salapärase väljanägemise ning värske mägiõhk aitab Sul selle koha atmosfääri nautida.
Pärast lossi ümbritsevate terrassidega tutvumist leian endale välikohvikus koha ja vaatan, kuidas pilved aeglaselt ära kaovad, paljastades mäetipust avanevad kaunid vaated. Alles äsja udulooris olnud loss särab nüüd päikesevalguses eredalt. Tegemist on tõeliselt suurejoonelise vaatepildiga ja ma saan täiesti aru, miks inimesed on selle nägemiseks valmis tundide kaupa järjekorras seisma.
Parim rannakogemus
Enne Lissaboni tagasipöördumist tahan veel jõuda Cascais’i rannikulinna, mis on eriti kuulus surfajate seas. Bussi oodates uurin eesseisvat marsruuti. Tee Cascais’i viib Cabo da Rocast mööda, mis on Mandri-Euroopa läänepoolseim punkt.
Photo on Instagram
Cabo da Roca ametlikule vaateplatvormile on bussipeatusest ja peamisest parklast lihtne jõuda, aga ma märkan ka paari teist parklat ning kaardile märgitud väikest rada ja veel kaljudele pikitud vaatepunkte. Võtan tee ette ja kuigi rada on lihtne, ei paku see kuuma suvepäikese eest mingit varju, ainult nõrka briisi.
Vaated on tõesti suurepärased ja märkan, et rada hakkab kaljude vahelt allapoole kalduma. Mõlemas suunas liigub üsna palju inimesi ja ma otsustan vaadata, kuhu see rada mind viib.
Photo on Unsplash
Rada lõpeb ilmselt kõige ilusamas rannas, kus ma kunagi käinud olen. See on kahtlemata kõige raskemini ligipääsetav rand. Allapoole laskudes muutub tee väga kiviseks ja ei hõlma enam lihtsalt kõndimist: pean ka ronima, hüppama ning kindlalt tasakaalu hoidma. Aga 20-30 minuti pärast premeerivad mind vaated Praia da Ursa ehk Karu rannale.
Photo on Unsplash
Cascais’i jõudes hajuvad kõik mu eelnevad plaanid muuseumisse mineku kohta. Cascais on külastajate lemmikpaik ja üsna rahvast täis, aga linn saab sellega väga hästi hakkama, andes terved tänavad üle restoranilaudadele ja elavale muusikale. Tiirutan ringi, uurides meeletult suurt restoranivalikut.
Siit leiab nii traditsioonilist toitu kui ka trendikates interjöörides ceviche‘i, hot dog’e ja vegantoitu pakkuvaid kaasaegseid fusion-restorane. Kuigi ma hindan mitmekesisust, pole pärast kogu tänast ronimist tapade ja suupistete jaoks õige õhtu.
Photo on Instagram
Leian kõige suurema ja valjema portugali restorani, mis näeb välja, nagu poleks see aastakümneid muutunud, ja kus kedagi ei huvita menüüs olevad fondid, peaasi, et kliendid väga täis kõhuga lahkuvad. Tellin suure portsjoni traditsioonilist Portugali piri-piri kana ja selle söömiseks kulub mul ainult 15 minutit.
Kui ma umbes tund aega hiljem lõpuks tagasi Lissabonis voodisse jõuan, saan aru, kui uskumatult väsinud ma olen. Nii palju, kui ma ka Sintra ja Cascais’i reisi nautisin, tahan järgmisel päeval rahvamasside eest põgeneda.
Esmakordne linnuvaatlus
Mulle soovitati minna Setúbali, vähemtuntud linna Lissaboni lähedal. 20. sajandil oli Setúbal Portugali kalatööstuse epitsenter. Kuigi ükski sardiinivabrik pole tänapäeval enam kasutuses, mängib kalapüük Setúbali identiteedis endiselt olulist rolli.
Linna peamine jahisadam pole pühendatud mitte jahtidele ja lõbusõidupaatidele, vaid erineva kuju ja suurusega kalapaatidele. Sellest tulenevalt peetakse linna südames asuvat Mercado do Livramentot üheks parimaks värskete mereandide turuks kogu maailmas.
See turg on ka minu esimene peatuskoht Setúbalis. Ma ei saa eitada, et minu Sintra-Cabo da Roca-Cascais reis on mind ära väsitanud.
Pärast kõigi müügil olevate mereelukate imetlemist peatun turu serval asuvas väikeses poes (Setúbal in My Heart), mis meelitab mind kohaliku portveinivalikuga. Hakkan poes töötava Nunoga vestlema Setúbali vaatamisväärsustest, minu päritolust ja sellest, mida ma seni Portugalis teinud olen.
Nuno räägib mulle, et tema firma teeb delfiini- ja linnuvaatlusekskursioone ning selle päeva delfiinituur on juba hommikul ära toimunud, aga linnuvaatlusekskursioon algab alles pärastlõunal. Mulle jõuab kohale, et pärast ekstreemse iseseisva navigeerimise, ronimise ja kõndimise päeva igatsen väga, et mind juhatataks ja juhendataks. Ja mis oleks selleks parem kui looduse avastamine koos kohaliku giidiga?
Photo on Unsplash
Nuno võtab minu ja ühe portugallastest paari kaubiku peale ja alustamegi teekonda Sado suudme looduskaitsealale, mis laiub 23 000 hektaril Sado jõe kaldal asuval märgalal.
Meile kõigile on antud binoklid ning soisemasse piirkonda jõudes aeglustame tempot ja Nuno hakkab maastikku uurima.
Umbes 30 minuti pärast on mu silmad binokliga täielikult harjunud ja ringi vaadates näen, et linde on igal pool. Nunol on väike raamat, kus on kirjas kõik linnud, keda siinsetel märgaladel kohata võib. Tal on ka tõsisem teleskoop, millega ta meile erinevaid linnuliike näitab.
Photo on Instagram
Peatume veel paar korda, et jälgida ühes tiigis askeldavaid flamingosid. Vaatepilt on üsna sürreaalne: kaugel paistmas Setubali tööstussadama kraanad ja siinsamas on rahulik suvepäev koos ebamaiste lindudega.
Tagasi sõites räägib Nuno meile tööst, mida tema ja ta ökotuuride firma Rotas do Sal on selles piirkonnas teinud. Näiteks osaleti jõupingutustes, et päästa kurgesid, keda hakkas mõned aastad tagasi vähemaks jääma, aga populatsiooni arvukus on nüüdseks taas piisav. „Me ei saa loodust ainult turismi jaoks kasutada,“ ütleb ta.
„Me peame midagi vastu ka andma, me peame keskkonda aitama. Ma arvan, et igaüks peaks seda tegema.“
Peatume Sado jões tegutseva austrifarmi juures, et vestelda omanikega, kes kaaluvad iga austrit (kaaluga, mis näeb välja, nagu oleks näinud paar tonni austreid) ja sorteerivad neid suuruse järgi kastidesse.
Setúbal on kuulus oma delfiinide ja austrite poolest: kaks loomaliiki, mis esimestena kannatasid linna industrialiseerimisest tingitud reostunud vee tõttu. „On tehtud suuri jõupingutusi, et seda olukorda muuta,“ räägib Nuno meile. „Ja nüüd on nad tagasi!“
Enne Lissaboni tagasi minemist pean ma need kuulsad Setúbali austrid ise ära proovima. Rannas on suur valik mereandide restorane, aga peaaegu otse rannas müüakse austreid ka toiduautost.
Austreid saab restoranis süüa paljudes kohtades, aga toiduautost müüdavate austrite peale sattumine on üsna haruldane, nii et otsustan tellida kuus austrit ja klaasi vahuveini. Setubali austrite maitse pole võrreldav ühegi teise austriga, mida ma kunagi söönud olen. See on väga soolane ja selge veealuse maitsega, aga mitte midagi ekstreemset. Koos värskelt pressitud laimimahlaga on see lihtsalt imemaitsev.
Kokanduskursus
On võimatu minna Lissaboni ja mitte proovida pastel de natat, mis on üks kuulsamaid Portugali magustoite. Selle väikese saiakese mõtlesid kunagi välja mungad munakollaste ülejäägi tõttu, sest munavalgeid kasutati laialdaselt nii oma vaimulikurüüde tärgeldamiseks kui ka muuks otstarbeks.
Algupärane retsept on väidetavalt tänaseni saladus, mille mungad kinkisid ühele perekonnale, kes on seda sellest ajast saadik uudishimulike silmade eest varjanud. Siiski pole ühegi kondiitritoote retsept just tuumafüüsika ja paljud on püüdnud seda taasluua. Selle tulemusena leiad Lissabonis pastel de natat igal nurgal.
Kas originaal on palju parem kui koopiad? Seda pead ise otsustama. Pagaritöökoda Fábrica de Pastéis de Belém, mille valduses on algupärane retsept, pakub päevas kuni 20 000 munakollase küpsetist ja tõenäoliselt pead koos väga paljude teiste turistidega järjekorras ootama.
Otsustasin, et lahkan seda saiakest iseseisvalt ja õpin pastel de natat Cooking Lisboni abil valmistama. See ettevõte pakub Portugali toidu valmistamise kursusi külastajatele, kes on huvitatud enamast kui ainult söömisest.
Pärast tundi vestlen Cooking Lisboni asutaja Filipe Cordeiroga. „Üle kogu maailma söövad inimesed iga päev Portugali toitu ja neil pole aimugi, et see on siit pärit,“ ütleb ta mulle, mistõttu on ta võtnud oma missiooniks seda muuta.
See on loogiline, sest Portugali meremehed reisisid üle kogu maailma, tuues kaasa oma toiduvalmistamise meetodeid, mis jõudsid vägagi kaugele, nt. Brasiiliasse, Indiasse ja Jaapanisse, kus need sulandusid ning arenesid koos kohaliku kokakunstiga. Tuntud näited selle kohta on piri-piri (või peri-peri), vindaloo India köögis, feijoada Brasiilias ja tempura Jaapanis.
Oma ülejäänud aja jooksul Lissabonis on mu ainus plaan ringi hulkuda. Külastan LX Factory-nimelist moodsat tööstuspiirkonda, jalutan piki veepiiri ja otsin ebatavalisi suveniire Feira da Ladra kirbuturul Alfama linnaosas.
Kirbuturg iseenesest on piisavalt huvitav, aga sealt ära minnes satun tänavale, kus mõned kohalikud kunstnikud müüvad algupäraseid maale ja fotosid loosungiga „toetage sõltumatuid kunstnikke“.
Photo on Instagram
Vestlen ühe Batu-nimelise kunstnikuga, kelle abstraktsed teosed käsitlevad sündimise traumat. Jällegi tunnen, et väikesed pärlid ja ainulaadsed vestlused on siinsamas, mõne rahvarohke paiga nurga taga.
Just sellised väikesed asjad panevad mind tundma, et olen leidnud linnas rohkem, kui silmaga näha võib, ja rohkem, kui turistide voldikutest lugeda võib. Mul on õnnestunud sügavuti vaadata.
Lissaboni kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.