Rhodost teatakse lopsaka päikesesaarena, mis võlub külastajaid oma siniste vete, armsate külade ja maitsva toiduga. Baltic Outlooki ajakirjanik Una Ulme tutvub kohaliku kultuuri ja ka saare parimate randadega.
On mai keskpaik ja Rhodosel on palju päikest. Veel nädal tagasi oli siin aga jahe ja tuuline. „Teil on väga vedanud, et tulite siia just praegu,“ ütlevad kõik, keda me kohtame. Paar kraadi jahedam ilm tundub kohalikele külm, samas kui meie jaoks on see ideaalne. Oleme rentinud merevaatega villa, aga peame selle leidmiseks sõitma mööda käänulisi mägiteid. Tundub, et oleme eksinud, kui äkki peatub meie auto ees noormees rolleriga ja näitab meile õige tee kätte. Hiljem, pärast lühikest vestlust villa omanikuga, annab ta meile esimese restorani aadressi, mida me sellel saarel külastame.
Tahan menüüst kõike proovida, aga otsustan merisiilikutega salati kasuks. Kelner aga ei toogi mulle salatit. Selle asemel saan taldriku umbes kümne merisiilikuga, mis on ära kooritud ja töödeldud. Ma naudin seda meredelikatessi väga ja mõtlen endamisi: mitte kusagil maailmas ei tooda mulle salatita kümme merisiilikut ühe hinna eest.
Restoran Kapari Fish & Sea asub otse mere ääres ja me imetleme õhtusöögi ajal päikeseloojangu värve. Me peatume väikeses Afantou külas. Siin on mõned hotellid, nii rannikul kui ka küla keskuses, kus on ka mitu poodi ja restorani. Kuna Rhodose saar on suhteliselt väike, pole suurt vahet, kus ööbida. Kõik sõltub eelistustest. Meie asukoht on ideaalne, sest asume kahe peamise vaatamisväärsuse, Rhodose linna ja Lindose vahel. Meie majutuse asukoht osutus õigeks valikuks, sest pöördume mõlemasse kohta reisi jooksul mitu korda tagasi.
Ilusate merede keskel
Rhodose saar on ainulaadne selle poolest, et seda ümbritseb idas Vahemeri ja läänes Egeuse meri. Rhodose läänepoolne osa on tuuline, mistõttu sealseid hotelle ja villasid soovitatakse eriti kõige kuumematel suvekuudel (juulis ja augustis, mil temperatuur võib ulatuda 40 kraadini). Tõsi, turismiinfrastruktuur pole seal nii arenenud kui saare idaküljel, aga see annab külastajatele võimaluse avastada saare puutumatut ilu.
Saare lääneküljel on viljakam maa, järsud kaljud, ilusad päikeseloojangud ja tänu tuulele on see populaarne lohesurfi ja purjelauasõidu harrastajate seas. Saare idapoolne osa sobib see-eest hästi nendele, kes eelistavad rahulikumat eluviisi. Kohalikud aga kurdavad, et keskmine saare külastaja on viimastel aastatel muutunud: varem olid turistid aktiivsemad, külastasid saare eri osi ja toetasid seega kohalikke ettevõtteid. „Laisemad“ külastajad veedavad suurema osa oma ajast täispansioniga hotellides ja lahkuvad lähiümbrusest võib-olla ainult lühikeseks osturetkeks.
Rhodos on väike saar, vaid 80 kilomeetri pikkune, nii et ei pea kulutama üldse palju aega, et jõuda ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Rhodose vanalinn asub saare põhjaosas. Meie majutusasutus asub saare keskel ja vanalinn on vaid 30 kilomeetri kaugusel. Parkimine on küll probleemiks, sest paljudes kohtades on parkimine keelatud, aga sellegipoolest pargivad kõik igale poole. Surume end ühte väikesesse parkimiskohta ja loodame parimat.
Rannapäevad
Vanalinna sisenedes märgatakse kõigepealt munakive. Väikesed merekivid on nii siledad, et jalad lausa libisevad neile astudes. Selgub, et need munakivid on siin olnud juba 15. sajandist saadik. Teine üllatus on tänavakassid. Ma armastan väga kasse, aga need siin näevad üsna haledad välja. Kui ma küsin, miks siin nii palju kasse on, öeldakse mulle, et see on sellepärast, et kohalikud armastavad neid nii väga. Aga need on ju kodutud kassid! Täpselt. Nad on kõigi omad, sest kassid lähevad sinna, kuhu neile meeldib. Siis märkan peaaegu iga maja ukse ees kassitoidukaussi ja saan aru, et see on tõesti nii.
Mööda vanalinna kitsaid tänavaid jalutades piilun miniatuursetesse hoovidesse, hüppan paarist poekesest läbi või istun kohvikus, nii et mu ajataju kaob ja ma suudan nautida „siin ja praegu“ tunnet. Lindose linn tekitab samasuguse tunde. See asub Rhodose linnast 55 kilomeetri kaugusel ja on koos Ialysose ja Kameirosega üks ajaloolisest linnade kolmikust, mis on eri aegadel saare halduskeskusteks olnud. Need kolm linna ei suutnud kokku leppida, milline neist on kõige tähtsam, nii et nad sõlmisid kompromissi ja ehitasid uue linna, Rhodose.
Lindose tänavad on veel kitsamad kui Rhodose omad, kuid siin on võimatu eksida, sest pigem varem kui hiljem satud peatänavale, mis viib akropolini, mis on saare kõige uhkem ja ilusam ehitis. Vanasti oli Lindos saare peamine kaubanduskeskus ja kaubandus käib siin ka tänapäeval hoogsalt edasi. Lisaks suveniiridele leiad siit ka Kreeka disainerite maitsekaid rõivaid ja aksessuaare, kauneid nõusid, ehteid ning kohalikke hõrgutisi.
Ühenda Lindose külastamine lõõgastava päevaga ühes kolmest linna lähedal asuvast rannast. Minu lemmik on Mikros Gialose rand Püha Pauluse lahe ääres, kus on kristallselge vesi ja mugavad rannavoodid, mida leidub erinevatel kaljutasanditel. Enamik Rhodose randadest on kivised, seega on soovitatav osta spetsiaalsed veejalanõud, et vees käimine mugavam oleks. Saare kõige populaarsem liivarand on Tsambika rand, kus on madal ja mahe rannajoon ning palju baare. Mulle meeldib ka Kalathose rand, kus pole rahvamasse ja mis sobib neile, kes hindavad rahu ning vaikust.
Need, kes ei soovi kogu päeva rannas või basseini ääres vedeleda, saavad uurida saare looduslikku mitmekesisust. Jalgrattasõit on populaarne ja saarel on mitu rattarada. Samuti saab koos instruktoriga kajakisõitu harrastada. Broneerime viietunnise ekskursiooni ja alguses mõtlen, et see on ehk liiga raske, aga saame ilusti hakkama. Kajakilt ei näe saart mitte ainult merelt, vaid saab ka piiluda maalilistesse koobastesse ja grottidesse. Seiklushimulisemad võivad adrenaliini otsida kaljult vettehüppeid tehes. Meie matk maksab umbes 75 eurot kahele ja seda pakub saarel ainult üks ettevõte, Trekking Hellas, mis on siin ka ainus jalgsimatkasid korraldav ettevõte.
Rhodose köök
Pärast aktiivset päeva on aeg mõnusaks õhtusöögiks. Rhodoslased on tõelised toiduarmastajad ja me pole siin pakutavates toitudes veel kordagi pettunud. Kui soovid proovida kohalikku kööki, siis suundu mõnda tavernasse. Kafenio on koht, kus kogunevad kohalikud (peamiselt mehed), kellel on traditsiooniks tulla õhtuti kokku, et juua kohvi või midagi kangemat ja päevasündmusi arutada või spordiülekandeid vaadata. Cafeteria on klassikaline kohvik tänapäevases mõttes.
Mis puudutab toitu, siis see on siin nii maitsev, et mul on raske seda sõnadesse panna. Rhodose köök järgib Vahemere piirkonna toitumise põhiprintsiipe ja sisaldab rohkelt mereande, köögivilju, oliiviõli, rohelist ja puuvilju. Seepärast elavad kreeklased üldiselt kaua, hoolimata sellest, et nad söövad palju, hilisõhtuti ja täiendavad oma söögikordi veiniga. Siin on palju kohustuslikke roogasid, alustades meile nii hästi tuntud kreeka salatist. Mul pole aimugi, mis salajast koostisosa kreeklased nendesse salatitesse lisavad, aga Kreekas maitsevad need täiesti teistmoodi. Võib-olla on see fetajuust, mis on siin tõesti suurepärane tänu kohalikule juustu valmistamise pikaajalisele traditsioonile. Juustu hoitakse soolveega täidetud puidust tünnides ja selle laagerdumisprotsessi käigus omandab juust oma ainulaadse maitse ja aroomi.
Vein, Dionysose püha jook, on siin hea kvaliteediga. Kohalikud veinitootjad kurdavad aga, et restoranides puudub arusaam veinide liigitusest: odavaid lauaveine müüakse sama hinnaga kui premium-tooteid, nii et tasub tutvuda kohalike veinitootjatega, et selgusele jõuda, mida valida. Külastades Kounakit, ühte saare juhtivatest veiniettevõtetest, mille omanik püüab tuua uuendusi veinivalmistamise traditsioonidesse, selgub, et suurimaks probleemiks on külmutusseadmete puudumine. Et vein ei muutuks liiga magusaks, tuleb viinamarju pärast korjamist jahutada, millele järgneb keeruline kääritamisprotsess. Kuid mitte kõik veinivalmistajad ei saa seda endale lubada või ei oska seda teha.
Kogu mu reisi jooksul ei lahku naeratus mu suult. Tänu päikesele, kohalike inimeste lahkusele ning jah, ka veinile.
Rhodose kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.
Tekst: Una Ulme