Madrid võib olla täies ulatuses ainult muuseumireis, kogu päeva kestev tapade- ja veinielamus või ajaloohuvilise unistus. See võib olla isegi palverännak, non-stop pidu või midagi hoopis muud. Madridil on see haruldane omadus, et seal leidub igaühele midagi, täiesti pretensioonitult. Baltic Outlooki ajakirjanik Nadīna Elekse usub, et Madridi kohta võib öelda palju asju, kuid eelkõige on see lihtsalt üks lahe linn.
Toidufiesta
Jõuan oma kesklinna majutusasutusse õhtul ja otsustan jalutama minna. Minu hotell asub vilkale Gran Víale väga lähedal, kuid selle asemel kõnnin Mercado San Migueli ümbrusesse, mis on üks Euroopa parimaid toiduturge ja tapaparadiis. On kuldne tund ja see päikeseloojangu eelne aeg sobib Madridiga nii hästi. Samuti tundub see nagu vaikus enne tormi: hetk tööpäeva lõpu ja õhtusöögi vahel. Isegi Plaza Mayor, linnaväljak Madridi südames, on veel vaikne.
Hispaanias on õhtu alati noor ja kunagi ei ole liiga hilja õhtusöögiks, mõneks dringiks või šokolaadichurrodeks. Täna õhtul on minu õhtusöök broneeritud kell 21.30 ja see on 18-käiguline õhtusöök DSTAgE restoranis. Kuigi Hispaania kultuur, ajalugu ja arhitektuur on tuntud kogu maailmas, pean tunnistama, et Madridi tohutu ja fantaasiarikas toidumaastik viis mu elevuse selle reisi suhtes täiesti uuele tasemele. Hispaania köök on kuulus selle poolest, et seab tähelepanu keskmesse värsked ja kvaliteetsed koostisosad. Lisaks ülemaailmsetele mõjudele lubavad Michelini tärniga tunnustatud kokad külastajatele uusi suundumusi ja eksperimente, nii et klassikalisi roogasid serveeritakse täiesti uues võtmes.
Näiteks DSTAgEs on mereandide valmistamisel kindlasti tunda Jaapani mõju, menüüs on ka paar väga selgelt Mehhiko päritolu rooga ja mõned klassikalised hispaaniapärased toidud. Õhtusöögi tõmbenumber on baskipärane chorizo, klassikaline seavorst, mis on Hispaania ja Mehhiko köögis ning lihahuviliste toidufantaasiates väga levinud. Pärast seda käiku, kui oleme teineteisele korrutanud, et pole midagi paremat kui üks hea chorizo, tuleb kelner meie laua juurde, oma näomaski taga laialt naeratades, ning lausub: „Kas te teate, et te tegelikult ei söönud praegu üldse mingit liha?“ See on hea trikk ja ta teab seda väga hästi. Peakokk Diego Guerrerol on kindlasti varuks veel mõned maitsvad veganlikud üllatused.
DSTAgE’s leidub ka muid algupäraseid maitsekooslusi, näiteks must küüslauk koos pärmi ja äädikaga, sibul ja banaan ning kartulist, trühvlist ja meest valmistatud magustoit. Veiniklaase täidetakse väga heldelt ja me märkame, et ka teised lauad muutuvad järjest elavamaks ning valjemaks. Kuskil 14. roa paiku hakkavad meie kõhud täis saama ja kulub kauem aega, et minna edasi järgmise pakutava roa juurde. Üks teenindajatest tuleb meie juurde murest murtud ilmega ning küsib: „Kas see ei meeldi teile?“ Me kinnitame talle, et kõik on suurepärane, me lihtsalt ei ole harjunud sööma 18 rooga õhtusöögiks südaöösel! See näib teda rahustavat. Meie õhtusöögikogemus lõpeb kella ühe paiku öösel ja me oleme oma esimest õhtut Madridis tähistanud väga vahvalt.
Lahedad muuseumid ja pargid
„Lahinguplaan“ – nii nimetan ma oma järgmise päeva visiiti Madridi suurimasse ja kuulsaimasse muuseumisse Prado. Kuna ma olen päris suur muuseumi-, kunsti- ja ajaloonohik, võtan muuseumielamusi tõsiselt. Kui ajaloomuuseumid räägivad Sulle tegelikest sündmustest, mis on rahvast kujundanud, siis kunstimuuseumid näitavad ainulaadsel viisil seal elavate inimeste vaimsust. Kuigi mõned kunstisuundumused, nagu romantism või impressionism, on ülemaailmse haardega, on kunstnike tõlgendustes nende suundumuste vahel peeneid erinevusi. Iga paiga kohta saab palju öelda selle järgi, millised värvid, motiivid ja teemad kohalikel maalidel domineerivad.
Pärast seda, kui kunstimuuseumi külastamise kogemus on paar kuud mu peas „laagerdunud“ ja kõik kunstiteosed on sulandunud üldmuljeks, leian, et peaaegu alati on see esindatud üheainsa värviga. Mäletan, et käisin Mexico City riiklikus kunstimuuseumis ja olin vapustatud sellest, kui palju kollast on kunstiteostes; Läti riiklik kunstimuuseum Riias on omakorda täis rohelisi ja halle värve ning Pariisi muuseumides säravad kõige eredamalt pastellid. Kuid Prados on peaaegu igal maalil väga sügav, intensiivne punane, midagi punase veini ja mahagonpunase vahel. Ma teadsin, et Prado on oluline osa Madridi olemuse avamiseks.
Muuseumi asutas Hispaania kuningas Ferdinand VII ja see avati üldsusele 1819. aastal. Pradost sai Hispaania esimene kunstimuuseum ja üks esimesi avalikke muuseume Euroopas. Prado kroonijuveeliks on suur hulk Velázqueze, Goya ja Rubensi teoseid. Muuseumil on ka suurim Goya paberitööde kollektsioon ja Hieronymus Boschi märkimisväärsed teosed, mis alati tõmbavad suuri rahvahulki ning äratavad palju huvi.
Nagu Prado, on ka Buen Retiro park üks Madridi populaarsemaid vaatamisväärsusi. Pargi kõrval asuvad Palacio de Cristal (Klaaspalee) ja Palacio de Velázquez. Mõlemad hooned ehitati 19. sajandil näitusepaikadeks ja neis on seda vaieldamatut, salapärast nostalgiat, mida võib leida ainult selle ajastu hoonetes, fotodel ja kirjanduses. Tänapäeval on mõlemad hooned Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofía (Reina Sofía muuseum) tiiva all ning neis toimuvad värskendavad kaasaegse kunsti näitused ja installatsioonid. Need väiksemad ruumid võivad olla väravaks Reina Sofía peahoonele, kuid miski ei saa Sind nii massiivseks kunstielamuseks tegelikult ette valmistada.
Reina Sofía muuseum asub endises haiglas, mis seletab, miks seal on nii palju koridore ja kõrvalruume, kuid loob ka põneva ja kummalise analoogia kaasaegse kunsti ja inimhinge vahel koos kõigi selle tõusude ja mõõnadega. Ma ei saa teisiti, kui kujutan seda muuseumi ette kui kujutlusvõime labürinti, kus loovus ja geniaalsus on esindatud kõrvuti pimedate, kummituslike ja haigete vaimusfääridega.
Ootamatuks hingetõmbeks värskes õhus peatun tagasiteel kesklinna Atocha raudteejaamas. Seal on kiirrongide ja tormavate reisijate vahel oma koha leidnud 7000 taime, mis esindavad 400 erinevat liiki Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast. Kui järele mõelda, tundub see siiski üsna mõistlik: miks ka mitte rajada rongijaama botaanikaaed?
Kesklinnast põgenemine
Madridi lähistel on mitmeid väiksemaid linnu, mida on väga lihtne külastada. Näiteks suundume Segovia linna, mis kuulub maailmapärandi nimekirja, et oma silmaga kaeda selle kuulsat akvedukti ja Segovia Alcázari (kindlust).
Segovia akvedukt on mitmel põhjusel ainulaadne. Esiteks kulgeb see otse läbi linna, mis polnud Vana-Roomas eriti tavaline ja kindlasti ei ole see tavaline ka praegu, mil paljud vanad Rooma akveduktid on maha lammutatud. Teiseks on tohutud graniitplokid ühendatud ilma mördi ja klambriteta ning neid hoiavad koos ainult tasakaalustavad jõud. Selle aastatuhandeid tagasi püstitatud inimliku leidlikkuse hiiglasliku meistriteose varjus on linnaväljak, turismibüroo, väikesed kohvikud, kauplused ja restoranid.
Nädalavahetuse hommikul kella kümne paiku näib Segovia veel magavat või siis veel eelmise õhtu hilisest Hispaania õhtusöögist taastumas. See annab mulle veidi häirimatut ruumi ja aega, et jalutada läbi linna ja üle peaväljaku ning vaadata hilisgooti stiilis projekteeritud ja heledast kivist ehitatud Segovia katedraali lähemalt. Ma tunnen siin kohe õhu ja temperatuuri muutust; kõrgem mägiõhk on jahe, värske ja terav meenutus selle kohta, et ma ei kontrollinud hommikul ilmarakendust.
Linna teisel poolel asub Segovia Alcázar, mis ehitati esmalt Araabia linnuseks, seejärel kasutati seda paleena, siis muudeti see vanglaks ja seejärel sõjaväeakadeemiaks. Nüüd on see sõjaväemuuseum. Räägitakse, et see ehitis oli inspiratsiooniks kurja kuninganna lossile Walt Disney filmis „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“. Kuigi see on võib-olla lihtsalt linnalegend, tekitab loss siiski mälestusi printsessilugudest ja poleks sugugi üllatav, kui see tõesti midagi inspireerinud on. Nii vara on rongiga kohale sõitnud vaid mõned üksikud turistid, nii et oleme esimeste hulgas, kes tellivad kohvi, mõned churrod ja kakaod palee juures asuvas kohvikus, kust avaneb nii lossile kui ka linnale läbi karge udu imeline vaade.
Teine varahommikune rong viib meid Madridist lõuna pool asuvasse Toledosse. See on tõotatud maa kõikidele ajaloohuvilistele. UNESCO on kogu linna maailmapärandi nimistusse kandnud ning seal on üks kõige muljetavaldavamaid sõjaajaloo muuseume kogu Hispaanias, El Greco muuseum ning mitu vapustavat katedraali ja kloostrit. Toledo on linn, kus kristlased, juudid ja moslemid on elanud koos rahus ning kõik kolm religiooni on siin siiani esindatud. Linn on kuulus ka oma Manchego juustu ja martsipani poolest. Kuigi mitmes kohas väidetakse, et martsipan on just nende looming (nii Toledos kui ka Sitsiilias on levinud lugu, et nunnad segasid mandleid suhkruga, sest leiva jaoks ei olnud nisu), on mazapán de Toledo kaitstud geograafilise tähise staatusega. Nagu ka konjak, armanjakk ja šampanja, mida võib sellisena märgistada ainult siis, kui need on pärit teatud piirkonnast.
Erinevalt Segoviast on Toledo varakult ärkvel. Linnas juba sagitakse, martsipanipagaritöökodades käib töö täies hoos ja giidid suunavad oma gruppe oskuslikult erinevatesse ajaloolistesse paikadesse. Kuigi siin on hulgaliselt ajaloolist arhitektuuri, katedraale ja muuseume, on üks asi, mida Toledos ei tohi vahele jätta, väike pood nimega Museo del Queso Manchego ehk Manchego juustu muuseum. Siit saab osta kohalikku juustu, veini, pagaritooteid, moose ja marmelaade, maiustusi ja kohalikke käsitööõllesid ning vaadata väikest näitust, mis tutvustab külastajatele Manchego juustu ajalugu ja tootmist. Lahkun Museo del Queso Manchegost ja Toledost väikese purgi pipramoosiga, mille valmistamist vannun õppima hakkavat.
Madridi kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.