airBaltic soovitab mõningaid oma lemmikuid loodusparke Euroopas. Tutvu Alpide uskumatute mäeahelike, Norra aukartustäratavate maastike, Läti varjatud nurgakeste ja Valencia muinasjutuliste päikeseloojangutega. Euroopa rahvuspargid on äärmiselt mitmekesised ja just see teebki need nii ainulaadseks ja eriliseks.
Albufera looduspark
Sihtkoht: Valencia, Hispaania
Ükski reis Valenciasse pole täielik ilma La Albuferaga tutvumata. Siinne puhas loodus asub vaid 15 kilomeetrit linnast lõuna pool. La Albufera on üks Hispaania suurimaid järvi ja ühtlasi ka ilus mageveelaguun, mida Vahemerest eraldab männimetsaga kaetud luidete riba.
La Albufera tekkis Valencia ja Cullera vahelise rannikuala kokkuvarisemisel. Järves on kuus väikest saart, kolm kanalit ühendavad laguuni ja ümbritsevad märgalad merega. Siin asub Albufera looduspark, mis on kaunis koht, kuhu saab linna palavuse eest põgeneda ja veeta päev looduses. Parki ümbritsevad Dehesa del Saleri mets ning El Saleri, Pinedo ja Cullera rannad.
Siit leiad kohalikku taimestikku ja loomastikku kõige metsikumal kujul, kuid pea meeles, et see lopsakas Vahemere männimets on oma erakordse väärtuse tõttu kaitse all. Jalutuskäik mööda ühte kuuest looduskaitseala läbivast marsruudist on suurepärane võimalus avastada rannikut ning seal elavaid linde ja taimi. Piirkond on rändlindude oluline pesitsuspiirkond ja peatuspaik, seega on linnuvaatlus pargis üks peamisi atraktsioone.
Paadiretk annab suurepärase võimaluse midagi hoopis teistsugust teha ja pisut kalurielu kogeda. Kohalikud järgivad siin ikka veel enam kui 750 aastat tagasi juurdunud kalapüügitraditsioone. Siin näeb palju savimüüride ja järskude rookatustega maju, mis on Valencia maapiirkondades väga levinud stiil. Neid maju nimetatakse barracadeks ja need on kohalike talunike ja kalurite traditsioonilised kodud. Barraca ülemist korrust, kuhu pääseb redeli kaudu, ei kasutatud magamiseks, vaid siidiusside kasvatamiseks. Siiditööstus oli Valencia üks peamisi majandusharusid 15.–19. sajandil.
Pärast jalutuskäiku või paadisõitu ümber laguuni mine La Albufera väikestesse küladesse Valencia algupärase kokakunstiga tutvuma. See on ju ometigi koht, kus leiutati kuulus Valencia paella!
Slītere rahvuspark
Sihtkoht: Riia, Läti
Slītere rahvuspark on põhjusega kuulus. Tegu on põhimõtteliselt vabaõhumuuseumiga, mis annab ülevaate Läänemere ajaloolisest arengust. Kura poolsaare põhjatipus asuv park on kuulus oma hingematvate vaatamisväärsuste ja puutumatu looduse poolest, mis koosneb laialehistest metsadest, rabadest, märgaladest ja soodest. Lisaks sellele vaimustab külastajad kümnete kilomeetrite pikkune rannajoon luidete ja liivarandadega.
Üks selle pargi peamisi vaatamisväärsusi on Läti suuruselt teine tuletorn, mille lasi 1849. aasta paiku ehitada Dundaga mõisa parun, et märgata metsatulekahjusid ja anda maamärk Kura kurku läbivatele laevadele. Šlītere tuletorni punane torn on ehitatud Sinimägede järsule nõlvale, mis tõuseb 20–30 meetri kõrgusele merepinnast ja oli enam kui 10 000 aastat tagasi kaldaks Balti jääpaisjärvele.
Kuna tuletorn asub kaldast vaid viie kilomeetri kaugusel, avanevad siit muinasjutulised vaated Slītere metsadele, rannikule, merele ja edasi-tagasi seilavatele laevadele. Tänapäeval kasutatakse tuletorni vaatlusplatvormina ja seal on ka näitus piirkonna looduse ja ajaloo kohta, sealhulgas liivlaste (endiselt selles Läti piirkonnas elava soome-ugri rahva) asulate kohta.
Šlītere tuletorn on nagu värav pargi metsadesse, kus elavad hirved, põdrad ja koprad ning kus leidub mitmeid jalgratta- ja matkaradasid. Majaka juures asuv infokeskus aitab Sul parima marsruudi valida. Pea meeles, et mõnede looduskaitsealal asuvate radade jaoks on vaja palgata giid. Siinkandis leidub palju kaitsealuseid taime- ja loomaliike; näiteks mõned siin kasvavad samblad on ainuomased sellele piirkonnale ja ei kasva kusagil mujal.
Kõige tuntum rada, Slītere loodusrada, algab tuletorni juurest ja on 2,2 kilomeetrit pikk. Esimese osa rajast moodustab läbi lopsakate märgalade kulgev laudtee; edasi viib rada sajandivanuste mändide alla, mille varjus lokkavad suured sõnajalad. Veel tasub proovida 3,5 kilomeetri pikkust Pēterezers loodusrada. Jalgrattasõpradele on väga soovitatav kitsarööpmelise raudtee rada Mazirbe ja Sīkragsi vahel, samuti marsruut läbi Liivimaa kalurikülade Kolkast Sīkragsi.
Entlebuchi looduskaitseala
Sihtkoht: Zürich, Šveits
Peaaegu üheski teises Šveitsi piirkonnas ei ole nii palju looduslikke aardeid kui Luzerni metsikus läänes. Luzernist edelas asuv UNESCO nimistusse kantud Entlebuchi looduskaitseala on riigi number üks looduspark – selle staatuse tagab mitte ainult pargile omane rahu, vaid ka lugematul hulga vabaõhutegevusi, mida looduspargis saab teha, sealhulgas mägirattasõit, matkamine ja golfimäng.
Šveitsi esimene biosfäär koos ulatuslike rabade, idülliliste alpikarjamaade, jugade ja mägiojadega pakub suurel hulgal looduskauneid vaatamisväärsusi. Kohalik taimestik ja loomastik on siin väga olulised, mistõttu ongi tegu kaitsealaga. Kõnealuse biosfääri ligikaudu sajast mäest on piirkonna kõrgeim ja silmapaistvaim Brienzer Rothorn.
Entlebuchi piirkond ei ole aga kaugeltki mitte lihtsalt vaikne looduskaunis koht. Seal elab umbes 17 000 inimest, kellest paljud tegelevad endiselt traditsioonilise piimakarjakasvatusega. Olenemata sellest, mida Sa otsid – kas lõõgastumist, sporti, gastronoomiat või seiklusi – leidub siin igaühele midagi. Kindlasti tasuks proovida näiteks selliseid tegevusi nagu kullaliiva sõelumine, söepõletamine ja Heiligkreuzis asuvas palverännakukülas asuva „hingetrepi“ külastamine.
Aktiivse elustiiliga inimeste südamed paneb Entlebuchi looduskaitseala kindlasti kiiremini põksuma. Karstimaastikud ja mägijõed ulatuvad 600 kuni 2350 meetri kõrgusele merepinnast ning looduskaitsealal on matkarajad igale raskusastmele ja füüsilisele vormile. Kogu biosfääri läbivatel matkaradadel ootavad ees ka ainulaadsed looduslikud vaatamisväärsused, sealhulgas salapärased teed ja iidsed rajad. Kui eelistad jalgrattasõitu, siis on piirkonnas võimalik teha igas raskusastmes mägirattamatku, mis kulgevad läbi idülliliste linnade ning mööduvad mägimajadest ja kõrtsidest: kõik need võimaldavad tutvuda kohalike eripäradega.
Hardangervidda rahvuspark
Sihtkoht: Oslo, Norra
Hardangervidda rahvuspark asub Bergenist ida pool, riigi idaosa ning lääne- ja lõunapiirkonna kokkupuutepunktis. Hiiglaslik platoo pakub uskumatuid maastikke ja lugematul hulgal looduselamusi.
Merepinnast väga kõrgel asuvas pargis leidub mitmesugust arktilist taimestikku ja loomastikku ning siin elab Euroopa suurim metsikute põhjapõtrade populatsioon. Hardangervidda kaldus mägivormid asusid kunagi merepõhjas, kuid on miljonite aastate jooksul jää erosiooni tõttu paljastunud. Ülejäänud mäetippe võib näha Håteigeni ja Hardangerjøkuleni liustiku all. Sellest piirkonnast on leitud mitusada kiviaegset rändhõimude asulat ning iidseid Lääne- ja Ida-Norrat ühendavaid radu. Nordmannsslepa on üks vanimaid teesid; see ühendab Numedali orus asuvad Eidfjordi ja Veggli Holi ja Uvdaliga.
Hardangervidda rahvuspargis leidub sobivaid kohti nii matkamiseks, kalastamiseks kui ka muinasjutuliselt kauni metsiku loodusega tutvumiseks. Hardangerviddast lõuna pool asuvas Skinnarbu külastuskeskuses on interaktiivne metsikute põhjapõtrade näitus, samuti kohvik, kust avaneb üks Norra parimaid panoraamvaateid. Külakeskusest leiad ka teavet pargis asuvate erinevate loodusradade kohta.
Siinkandis on arvukalt radu nii kogenud kui ka vähem kogenud matkajatele – ja kauneid maastikke, mida igaüks saab nautida. Pargiga saab hästi tutvust teha nii paaritunnistel kui ka mitmepäevastel matkadel. Parim matkahooaeg on juunist septembrini. Marsruutide ligidale jääb palju mägimajasid, kus saavad ööbida kõik, kes mitmepäevastel matkadel on. Ööbimiskoht tuleb eelnevalt broneerida aadressil hardangerfjord.com.
Lühemaks matkaks pargi oma sõiduk Fossatromma juurde ja jaluta mööda 1872. aastast pärit vana teed, mille viidad juhatavad joa juurde.