Euroopa kõige päikesepaistelisema saarena sobib Küpros puhkuseks aastaringselt. Baltic Outlooki kirjanik Olga Dolina suundus võluvale Vahemere saarele, et tutvuda selle ehedama küljega, kust ei puudu vanad traditsioonid, kaunid rannad ja isegi roosad flamingod.
Vahemere lummavates lainetes asuv Küpros on tugevalt seisnud võimsate impeeriumide, religioonide ja kultuuride ristumiskohas. Küpros on selle piirkonna suuruselt kolmas saar, mis on oma eklektilise ja rikkaliku ajaloo jooksul endasse imanud Kreeka, Rooma, Bütsantsi, Osmanite, Veneetsia ja Briti kultuuri elemente, kuid on endiselt kosmopoliitne ja valmis vastu võtma uut multikultuurset maailma. Teisest küljest püsib Küpros kirglikult juurte juurde ja on valmis jagama oma maaelu ehedust ning võlu iga sinna jõudvale palverändurile. Küpros on täis antiikseid aardeid, keskaegseid losse, õigeusu kloostreid, üksildasi mägikülasid ja lopsakaid loodusimesid, sealhulgas lummavaid randu, mis rõõmustavad külastajaid romantilise ning mõnusa atmosfääriga, ükskõik kuhu tee Sind ka ei viiks.
Kevad õhus
Esimest korda näen saare rohelist rannajoont lennukiaknast. Nagu ma hiljem teada saan, on just praegu paljude kohalike elanike lemmikaastaaeg, saare lopsaka roheluse tõttu; ülejäänud ajal on Küpros kuiv ja õlgkollane. Minu reis leiab aset jaanuaris, mis on üsna ettearvamatu kuu, mil ilm võib ühel hetkel vabalt olla täiuslik ja päikesepaisteline 19 °C ning juba järgmisel päeval kostitada saareelanikke karmide tuulte ja vihmahoogudega, mida ka mina täies ulatuses kogen. Küpros on tõepoolest aastaringseks külastamiseks mõeldud saar. Kokkupandud lamamistoolid jätavad Vahemere ääres väljaspool kõrghooaega reisides meditatiivse ja pisut melanhoolse mulje. Nii saab selgeks sihtkoha ja selle elanike tegelik iseloom.
Kui ma Larnacasse jõuan, tunnen kohe karget ja tsitruseliselt magusat õhku, hingan sügavalt sisse. On mandariinide, klementiinide ja sidrunite hooaeg. Puud kasvavad veidi kaootiliselt keset linna tihedat valgete seintega elamute ja kaubanduskeskuste džunglit. Enamik vilju jääb puude latvades puutumata, üleküpsenud viljad kukuvad maha.
Paar päeva hiljem kogen selle saare maagilist külge, kui liitun veinituuriga, mida juhib võluv naisterahvas nimega Helena, kes on pühendunud maapiirkondadele iseloomulikele väikestele ekskursioonidele, ja kes jagab rõõmuga lugusid oma kodumaast. Meie Küprose veinide avastusretk viib meid läbi postkaardilaadsete külade ning Troodose mändide ja küpressidega kaetud maalilise mäestiku jalamile, mille kohal kõrgub 1952-meetrine Olympose mägi. Kevadel õitsevad siinsed mandlipuud esimesena ning veebruaris on nende külade teed riietatud taevalikesse valgetesse ja roosadesse toonidesse. Siin on ka arvukalt oliivi- ja jaanikaunapuid. Jaanikaunapuu osutub järjekordseks Küprose aardeks, mida sageli kasutatakse siirupites šokolaadi tervisliku aseainena. Jaanikaunapuu iga seeme, olenemata sellest, kas puu kasvab Küprosel või mujal Vahemere piirkonnas, kaalub täpselt sama palju. Sellest tulenevalt kasutati iidsetel aegadel seemneid erinevate kaupade, sealhulgas hõbeda ja kulla kaalumõõduna: puu kreekakeelsest nimest ceratio tuleneb ka sõna „karaat“.
Türkiissinine vesi ja flamingod
Küprosel on üle 50 sinilipuga tunnustatud randa. Saare idaküljel asuv Ayia Napa ja Protarase piirkond on türkiissinise veega. Ja poolsaare lõpus on veel rohkem avastamist: Greco neem ja selle veealused koopiad ning rahvuspark. Maastikku läbivad hingematvalt ilusad loodusrajad igal tasemel matkajale ja jalgratturile. Loodusradadel saab nautida lõhnavaid mände ja rannakaljusid, kust avaneb vaade mõnusatele randadele.
Greco neeme maalilised lubjakivikaljud meelitavad julgeid kaljudelt alla hüppajaid, samas kui arvukad koopad rannajoone ääres on nagu loodud snorgeldajatele. Kusjuures kõige uuem ja üsna erakordne uustulnuk nii snorgeldamise kui ka muuseumide vallas on Ayia Napa veealuse skulptuuri muuseum (Museum of Underwater Sculpture). Ökokunstnik Jason deCaires Taylori loodud maagiline veealune maailm looduse jõu tähistamiseks asub kaheksa meetri sügavusel ja 170 meetri kaugusel kaldast läbipaistvas vees. Veealune „mets“ koosneb 93 kunstiteosest, mis on nii figuraalsed (inimesed ja puud) kui ka abstraktsed, kusjuures mõned teosed hõljuvad otse veepinna all. Skulptuurid on valmistatud pH-neutraalsetest materjalidest, mis moodustavad kunagi elupaiga mitmesugusele merefloorale ja -faunale. Nii et kui Sa aastate pärast tagasi tuled, näeb see veealune kuningriik juba teistsugune välja.
Veel üks inspireeriv nähtus asub otse Larnaca lennujaama kõrval. Kesklinna suunduv tee paikneb hiigelsuure Larnaca soolajärve lähedal, mis on kaunite roosade flamingode talvekodu. Suured flamingoparved kogunevad siia enne oma rännakut Aafrikasse. Pikk, spetsiaalselt varustatud loodusrada võimaldab mul mugavalt jälgida nii linde kui ka nende elupaika. Mul õnnestub leida mõned väikesed flamingode rühmad, kes vaikselt vees puhkavad; veebruarist aprillini ilmub neid rohkem. Ülemaailmse tähtsusega mošee ja palverännakupaik Hala Sultan Tekke muudab siinse rahuliku maastiku veelgi suursugusemaks. Mošee teravad minaretid piiluvad läbi kõrgete küpresside ja palmide, peegeldudes kuulsa järve sätendavas vees.
Naudi kohvi kohalike kombel
Just Nikosias avastan ma Küprose kohviku- ja kohvikultuuri olemuse. Nii nagu igas Küprose linnas või külas, on ka siin kõige võluvamad pildikesed ehedast igapäevaelust. Näha võib rühmiti väikeseid hallipäiseid mehi, kes istuvad kafenes’es, rüüpavad kohvi, mängivad triktrakki ja arutlevad uudiste või möödakäijate üle. Need kohvikud on tähtis sotsiaalne nähtus, mis mängib saare igapäevaelus olulist rolli. Traditsiooniliselt olid kohvikud avatud ainult meestele. Ka praegu käivad mehed, eriti pensionärid, siin hommikuti ja õhtuti tundide kaupa istumas, samal ajal kui nende naised tegelevad majapidamistöödega ja valvavad lapselapsi. Tänapäeval ei pruugi sooline piir enam nii range olla, kuid ma siiski ei näe kafenes’es peaaegu ühtegi naist.
Traditsioonilist Küprose kohvi valmistatakse väikestes vaskpottides. Suhkrut lisatakse alati keetmise ajal ja kohvi serveeritakse koos klaasi külma veega. Võid küsida sketo (ilma suhkruta), metrio (üks lusikatäis) või gliko (väga magus). Ja kui rääkida vasest, siis Küprosel oli antiikajal tohutu vasetööstus. Mõelge saare kreekakeelse nime (Kúpros) ja vase ladinakeelse nimetuse cuprum vahelisele sarnasusele. Nüüd on kunagisest massiivsest kaevandustööstusest alles jäänud vaid mõned omapärased käsitöökojad, mis pakuvad müügiks mitmesuguseid vasktooteid.
Kui ma oleksin kellegi juures kohvi joonud, oleks mõni eakam proua tõenäoliselt minu tühja kohvitassi taldrikule tagurpidi keeranud ja minu tulevikku lugenud, analüüsides kohvipaksu sisse jäänud mustreid. Aga juhtus hoopis nii, et joon parajasti metrio kohvi ja söön jumalikku tükikest galaktoboureko kooki (krõbedas filotainas küpsetatud mannakreem) ühes linna vanimas kohvikus maalilisel Faneromeni väljakul.
Küprose kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.