Sel suvel otsusta Gruusia kasuks, mis võlub oma Vahemerelise kliima ja kaunite Musta mere äärsete randadega. Baltic Outlooki ajakirjanik Tbel Abuseridze jagab oma kiindumust Batumi vastu, mis on teda alati kostitanud kõige õrnemate briisidega, kõige maitsvamate khachapuri dega ja oskusega tunda igast hetkest tõelist rõõmu.
See lugu algab märtsis 2020. Just siis armusin ma tõeliselt sellesse linna, kus ma sündisin ja üles kasvasin. Mul olid veel pooleli õpingud ühes Ameerika Ühendriikide kolledžis, aga pandeemia ja reisipiirangute tõttu jäin Batumisse kinni ja ei saanud tagasi sõita. Ka minu lõputseremoonia toimus veebis.
Iga kord, kui mul oli seminar USA aja järgi kell 20.00, pidin ärkama kas kell 4 hommikul või üldse mitte magama ja elama öist elu, et seminaril osaleda. Minu seminarid kestsid kaks tundi ja hommikul kell 6 olin ma oma akadeemilise eluga ühel pool ja võisin ülejäänud päeva magada. Aga ka liikumiskeeld lõppes umbes sel ajal, nii et ühel päeval otsustasin magamamineku asemel varahommikuse jalutuskäigu teha ja nautida linnapilti üksi, lihtsalt linn ja mina omaette.
Välja astudes vilksatas mu peas pilt merest ja loomulikult tõmbas see mind ranna poole, justkui oleks meri mind kutsunud. Mida lähemale ma veele jõudsin, seda enam tajusin varahommikust merelõhna, mis meenutas mulle mu lapsepõlve, kui isa viis mind nii vara mere äärde, et oli veel jahe ja päike alles hajutas külma õhku oma soojade kiirtega. Kui minu käest küsida, kuidas Batumi varahommikul lõhnab, oleks see konkreetne merelõhn minu vastus.
Elu mere ääres
Kui ma kolledžiõpingutega ühele poole sain, märkasin, et mul on palju rahulikum olla. Sain kohe aru, et see tunne oli mu hommikuste jalutuskäikude tagajärg, ja otsustasin sagedamini merd külastada. Mõistsin ka, et minu armastus linna vastu algas merest, nii et loomulikult veetsin seal rohkem aega. Kui ilmad soojemaks hakkasid minema, veetsin iga päikesepaistelise päeva rannas ujudes või lihtsalt chillides. Ühel päeval märkasin, et meri oli täielikult ära võtnud kõik negatiivsed mõtted, mida ma endaga kaasas kandsin, ja ma mõistsin, kui võimas võib olla vee lõputu horisont.
Kuna taevas oli selleks ajaks rohkem päikest, hakkas ka palju rohkem inimesi rannas käima. Rahvamasse täis rannad on olnud osa mu elust juba lapsepõlvest saadik, ja ma kujutasin inimesi alati ette kui kajakaparve, kes rannas puhkab. Loomulikult on nendele rahvarohketele rannaaladele ka alternatiive, aga enne nende loetlemist tahaksin Sind tungivalt kutsuda üles täies ulatuses kogema kõiki Batumi osasid, sealhulgas ka rahvarohkeid randu. Selle all pean ma silmas linna kogemist iga meelega. Rannas olevad inimesed ajavad juttu, söövad, ujuvad, müüvad keedetud maisi ja teevad igasugust lärmi, mis annab Batumi mälestustele ainult värvi juurde. Proovi vähemalt selle elamuse pärast külastada mõnda tavalist, rahvarohket randa.
Aga kui rahvamassid ära tüütavad, soovitan esimesena alati lennujaama poole minna. Seal on rannas vähem inimesi, aga ka vähem mugavusi. Näiteks võib kõht tühjaks minna või joogivesi otsa saada, või kuna Batumi rand pole liivane, vaid koosneb paljudest väikestest kivikestest, siis on seal mõnikord ebamugav lamada. Lennujaamale lähemal asuvas rannas pole mingeid mugavusi ja seetõttu võib see üsna üksluine tunduda. Seepärast proovi hoopis Iveria randa, mis on Batumi kesklinnas asuv erarand ja kuhu sissepääs kogu päevaks maksab kuni kümme dollarit. See asub Tähestikutorni lähedal ja pakub Sulle kõike vajalikku, sealhulgas toitu.
Maitseelamusi otsides
Toidu üle on grusiinid eriti uhked. Kui Sulle meeldivad mereannid, siis Batumis on koht nimega Melkimoria, mida tuleb kindlasti külastada. See asub otse linna sissepääsu juures ja on põhimõtteliselt kalaturg, kus müüakse peaaegu igasuguseid mereande, lisaks on kõik suhteliselt odav ja imeliselt värske. Kuid kõige huvitavam aspekt on tegelik toiduainete ostmise protsess. Kui oled välja valinud, mida ja kui palju soovid, kaalub leti taga töötav naisterahvas selle ära ja annab siis edasi teistele naistele, kes saadusi puhastavad. Kui kõik on valmis, kulub viis sekundit, et kõndida turuplatsilt lähimasse restorani, ja sealsed töötajad teavad kohe, mida Sa tahad. Nad võtavad Su kala või mereannid ja hakkavad neid kohe valmistama.
Loomulikult võid selle asemel kohe mingisse restorani minna ja lihtsalt toidud tellida, aga Melkimoria mõte on selles, et saad ise valida värskelt püütud kala, mida seejärel Su silme all puhastatakse ja valmistatakse. Kesklinnast kalaturule saab mis tahes transpordivahendiga, mis suundub Makhinjauri poole; lihtsalt palu juhil turu juures peatuda. See ei maksa rohkem kui 80 tetri ehk 40 eurosenti.
Peaaegu kõik restoranid saavad oma mereannid siitsamalt turult, nii et kui soovid kala proovida, külasta julgelt ka mõnda muud restorani. Aga kui aus olla, siis parim toit Batumis on minu ema köögis. Iga kord, kui ma oma vanemaid külastan, on see nende jaoks nagu festival, sest ma olen tavaliselt pikka aega eemal olnud. Kui ma koju tagasi lähen, saan ma ise menüü valida. Mu ema võib valmistada sõna otseses mõttes kõike, mida ma küsin, aga mul on mõned lemmikud välja kujunenud. Kui mul on supi-isu, siis palun tal teha türgi çorbat. Ta õppis kõiki traditsioonilisi gruusia toite valmistama oma ema kõrval. Kui ma igatsen näha mõlemaid oma vanemaid koos köögis möllamas, siis palun isal perele kala valmistada. Mulle meeldib lihtsalt köögis istuda ja vaadata, kuidas nad kokkavad.
Tavaliselt söön ma kodus, aga kui otsustan väljas süüa, siis on linnas mõned kohad, mida külastan üsna sageli. Eriti siis, kui mul on isu Adžaaria khachapuri järele. Kui oled Batumis, proovi kindlasti seda krõbedat paadikujulist pirukat, mis on täidetud rohke juustuga. Rustaveli avenüül asuvas restoranis Grill Town on suurepärane valik nii traditsioonilisi kui ka moodsaid toite. Ma käin ka Neoccas üsna tihti, enamasti hommikusöögi ajal. Seal meeldib mulle tellida Imeretia khachapurit (mis erineb Adžaaria khachapurist) ja mõnusat teed. Magustoiduks tahan ma tavaliselt pannkooke. Äsja avatud restoranis Ambassadori, mis asub merele väga lähedal, vana purskkaevu kõrval, on palju ruumi, suured aknad ja maitsvad toidud. Tavaliselt käin seal pitsat söömas, aga kindlasti tasuks proovida ka Ambassadori koduseid limonaade.
Batumi võluv vanalinn
Batumi on aastate jooksul palju muutunud. Kui mina sündisin (1990-ndatel), polnud linn just kõige paremas seisus. Mäletan, et mulle öeldi, et ma ei tohi kooli territooriumilt lahkuda, sest kooli ees olevates põõsastes on palju madusid. Teed olid sillutamata ja elekter ei olnud kõigile kättesaadav. Samas oli Gruusias tol ajal kodusõda, nii et kõik need asjad tundusid loomulikud.
Kuid pärast 2004.a. revolutsiooni hakati Batumit uuesti üles ehitama, ning sellele järgnes tõeline õitseng. Minu kooli ees polnud enam madusid ega põõsaid, sest valitsus otsustas kooli ette puiestee rajada. Uusi hooneid kerkis justkui maa alt ja mingil hetkel tundus, et seda kõike on liiga palju. Batumi jaguneb vanaks osaks ja uueks osaks, mis näeb välja nagu Dubai oma kõrghoonete, kaubanduskeskuste, ostukeskuste ja restoranidega.
Mina eelistan Batumi vanalinna. Sealsed väikesed hooned ja kitsad tänavad on jalakäijatele mõeldud. Kõigepealt märkad kindlasti munakivisillutisega tänavaid. Samuti näed Batumi vanalinna tänavatel palju palmipuid, mis annavad linnale kummalise Miami Beachi atmosfääri. Loe kindlasti paljudel hoonetel olevaid mälestustahvleid, millele on kirjutatud nii hoone kui ka seal elanud kuulsate grusiinide ja mitte-grusiinide kohta.
Batumi vanalinnas asuvad hoovid on midagi sellist, mida mujal linnas ei näe. Nii et astu kindlasti sisse selle linnaosa igast avatud väravast. Need viivad alati mõnda hoovi, mis võib olla väga värvikirev või kaunistatud paljude taimedega. Hoovid tunduvad labürintidena ning nende arhitektuur ja vaikus panevad Sind unustama, et Batumis on üldse hooneid, millel on üle kolme korruse.
Avar loodus
Otse Batumi kõrval on veel üks muinasjutuline koht, mis näeb ikka välja samasugune nagu kunagi ammu. Batumi botaanikaaeda, mis asub Mtsvane Kontskhi (Roheline Neem) linna põhjaosas, pääseb marsaga kesklinnast vähem kui 30 minutiga. Mulle väga meeldib võtta kaasa suupisteid ja tekk, minna juba varahommikul botaanikaaeda ja veeta seal terve päeva.
Batumi botaanikaaed on troopiline paradiis, kuid seal on ka palju puid kogu maailmast. Praegu koosneb aed üheksast sektorist, mis esindavad Taga-Kaukaasia niisket subtroopikat, Ida-Aasiat, Uus-Meremaad, Põhja-Ameerikat, Lõuna-Ameerikat, Himaalajat, Mehhikot, Austraaliat ja Vahemere piirkonda. Samuti on seal alumine, ülemine ja mereäärne park, kus on erinevaid matkaradu. Minu lemmik on aia Jaapani osa, sest seal on alati vaikne ja seal on palju pinke, kus võiksin tundide kaupa lihtsalt istuda ja kuulata lehtede kahinat. Mulle meeldib ka ülemine park, kus saab imetleda mere lõputut horisonti keset troopilist metsa.
Lisaks botaanikaaiale on Mtsvane Kontshi kesklinnas ka rand. See on tavaliselt rahvast täis, kuid see, et pärast veidi kaugemale ujumist näed ümber pöörates metsa, on lihtsalt suurepärane ja kaalub üles kõikvõimalikud miinused. Kuid selles piirkonnas on ka palju teisi, vähem rahvarohkeid randu.
Petra kindlus on ajalooline linnus Tsikhisdziri külas Kobuleti vallas Batumist põhja pool. Selle kindluse ehitas Johannes Strathegos 535. aastal pKr. ja see on Gruusia Bütsantsi ajastu sümbol.
Ja kas oled kunagi kuulnud Mtiralast? See nimi tähendab tõlkes „nutumäge“ ja tuleneb sellest, et see on kõige niiskem koht kogu riigis. Mtirala rahvuspargis on imelised segametsad ning ratta- ja matkarajad. See asub Kobuleti vallas vaid 30 minuti kaugusel Batumist ja sobib hästi ka telkimiseks.
https://www.instagram.com/p/CTuNXhNgG-t/
Mulle meeldib aga võtta oma kakao ja minna randa päikeseloojangut vaatama. Kui juhtud olema Mtsvane Kontskhis või Sarpis, näeb päikeseloojang veelgi parem välja, aga iga rand võib olla rahustav ja inspireeriv. Ära unusta tähelepanu pöörata taeva oranžile ja sinisele kihile, sest väga lühikest aega võib oranži ja sinise vahelt vilksatada tuhmrohelist. See värvilaik teeb mu tuju alati heaks.
Batumi kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.