Kolka neem on üks Läti kaunimaid aardeid, kus on liivarannad, puutumatu loodus ja rikkalik kohalik pärand.
Mine matkama või peesita rannas, maitse kohalikke hõrgutisi või kuula legende ammustest aegadest.
- Üsna tormise ajalooga Kolka
- Kolka nina
- Öeldakse, et liivlased on nagu kivid
- Liivimaa ranniku suurim varandus
- Ööbimiskohad
- Kohalikud maitseelamused
- Mida Teha
Üsna tormise ajalooga Kolka
Ūši kaluritalu on küla vanemas, Kolka nina poolses otsas, ja kohalikes kirikuraamatutes mainiti seda esmakordselt aastal 1770.
Ūši talu kummalgi pool on kaks vägagi erakordset ajaloolise tähtsusega hoonet.
Photo on Redzēt
Paremat kätt jääb Kolka luteri kirik, mis pühitseti sisse 1886. aasta detsembris. Nagu paljudes kirikutes üle kogu riigi, vandaalitseti nõukogude ajal ka selles kirikus.
Pärast Läti taasiseseisvumist 1991. aastal kogusid kohalikud elanikud ja koguduseliikmed kiriku restaureerimiseks raha.
Sellel kirikul on ka üks omalaadne altarimaal, Läti kunstniku Helēna Heinrihsone maalitud modernne triptühhon. See toob kiriku tagasihoidlikku interjööri pisut erksat värvi.
Photo on Redzēt
Kõigest viieminutilise jalutuskäigu kaugusel luteri kirikust, teisel pool Ūši teed, asub Kristuse sündimise kirik (Kolka õigeusukirik), mis pärineb aastast 1892.
Kolka on selle piirkonna ainuke rannaküla, kuhu ehitati õigeusu kirik.
Photo on Instagram
Kolka roomakatoliku kogudusega on samuti üks lugu seotud. Arvatakse, et kõige esimene kristlik kirik Lätimaal ehitati just nimelt Kolkasse, üle 900 aasta tagasi.
Ajaloolased pole aga selles küsimuses veel kokkuleppele jõudnud. Igatahes seati Kolkasse katoliku kogudus 30. aastat tagasi jälle sisse, aga sellel ei olnud oma kirikuhoonet.
Ja siis otsustasid Kolka elanikud, et kui neil ei õnnestu kirikut ehitada, võiksid nad vähemalt ühte kirikut liigutada.
Ja nii transporditigi 1935. aastal ehitatud Grīņi katoliku kirik palkhaaval 1997. aastal Läti läänerannikult, Sakast, Kolkasse.
Photo on Redzēt
Kirikust mereni viib üks väike ja nimetu teerada. Paremat kätt seisab mere ääres Līcis-93, üks selle ranniku suurimaid kalatsehhe. Praegu töötab siin 240 inimest.
Kolkas on juba kaua aega tegeletud kalapüügi ja kala töötlemisega. Esmalt hakati siin tootma vürtsikas marinaadis sprotte, mida kutsuti Revali anšoovisteks ja mida müüdi üle kogu Venemaa (Reval on üks Tallinna kunagistest nimedest – toim.).
Photo on Instagram
Kogu see rannikuala (Edela-Läti Nīcast Kolkani ja tagasi piki Riia lahte alla Mērsragsini) kuulus nõukogude perioodil piiritsooni.
Kuna tegu oli Nõukogude Liidu läänepoolseima piiriga, patrullisid seda pidevalt nõukogude piirivalvurid ja tsiviilelanikest lubati siia ainult kohalikke.
Neid külastada soovinud sugulastel oli vaja eriluba. Kolka nina oli täielikult suletud.
Pärast nõukogude sõjaväe lahkumist tohtisid inimesed jälle Kolka nina ja ka kogu ülejäänud rannikut külastada. See oli kõikide lätlaste ja ka kohalike elanike jaoks suur ja emotsionaalne sündmus.
Photo on Instagram
Kolka nina
Kõik need augustikuu varahommikud, kui mul on olnud õnn seal viibida, on olnud väga erilised. Kõik on täiesti tuulevaikne.
Kauguses paistab ehk mõni kalapüügilaev, aga muidu on veepind tavaliselt peegelsile.
Just see siin ongi täielik rahu ja vaikus.
Photo on Unsplash
Hoolimata kaasaegse tehnoloogia võimalustest on Kolka tuletorn laevade jaoks endiselt tähtis.
Vanasti süüdati piki kallast lõkkeid, et meremehi hoiatada. Kolkas asuvat tuletorni on ajaloolistes ürikutes esmakordselt mainitud aastal 1532. Algselt oli tegu ilmselt puidust torniga, mille otsa oli süüdatud lõke.
Aastal 1872 alustati tehissaare ehitamist umbes 6 km kaugusel praegusest rannajoonest. Kohalikud kalurid viisid saare ehitamiseks sinna kive paatidega; talvisel ajal saaniga üle jäätee.
Photo on Instagram
Tuletorn alustas tööd 1884. aastal. Torn ehitati Peterburis ja toodi Kolkasse laevaga. Vanasti elasid majakavahid tehissaarel ühe kuu kaupa.
Talvisel ajal said nad saarele hobusaani, jalgratta või ise tehtud jääpurjekatega piki jääteed. Viimati jäätus meri kuni tuletornini kümme aastat tagasi, aastal 2011.
Öeldakse, et liivlased on nagu kivid voolavas vees
Liivlased on väga vintske rahvas. Neid on väga raske liigutada või milleski veenda. Selle rahva esivanemad jõudsid tänapäeva Läti aladele hilise pronksiaja paiku.
Liivi keel on kaasaegsele läti keelele oma jälje jätnud, näiteks iseloomuliku rõhuga iga sõna esimesel silbil.
Aga Põhja-Kuramaast ei saagi rääkida ilma liivlasi mainimata, sest tegu on väga olulise aspektiga selle piirkonna identiteedist.
Kahjuks on liivlaste rahvaarv sajandite jooksul drastiliselt vähenenud. Tänapäeval arvatakse, et Lätis elab veel ainult umbes 250 liivlast.
Aga liivlased on sellest hoolimata ellu jäänud ja hoiavad oma kultuuri, keelt ja traditsioone väga.
Photo on Instagram
Liivlasest fotograafi Jānis Mednise hinnangul on Lätis sadakond inimest, kes mõnevõrra liivi keelt rääkida oskavad.
Ta ise on seda keelt mitmeid aastaid põhjalikult õppinud. Mednis räägib oma vastsündinud tütrega (Kuldi) ainult liivi keeles.
Varsti on ilmumas ka liivikeelne õpik lastele, „Kūldaläpš“ („Pailaps“).
19. sajandi keskpaigas tegutsenud esimene liivi kool asus Košragsis. Lähedal asub Sīkrags, üks vanimaid Liivi asulaid, millest on praegu saanud kultuurimonument.
„Oleme iseloomult üsna järeleandmatud ja isegi kangekaelsed,“ sõnab Mednis.
„Liivlased on enamasti kinnise loomuga, aga samas palju impulsiivsemad ja muutlikuma meelega kui tüüpilised lätlased. Ja loodusega kooskõlas. Natuke omaette hoidvad. Tunnevad end kõige paremini oma rannatalus.“
Ja just see ürgne looduskeskkond on tõenäoliselt Liivimaa ranniku suurim varandus
Siinne võimas roheline metsamassiiv hõlmab endas ka Slītere rahvusparki (SRP).
See on Läti neljast rahvuspargist kõige väiksem, ja kuna tegu on kunagise suletud piiritsooniga, on see hoopis teistsuguse ajalooga.
Photo on Instagram
Tänapäeval laiub park üle 16 000 hektaril. Nüüd tulevad siia spetsialistid kogu maailmast, et uurida ebatavalisi orhideesid ja haruldasi kaitsealuseid putukaid ja samblaid.
SRP-d kutsutakse tihti Läänemere tekkeloo vabaõhumuuseumiks. Läänemeri on geoloogilises mõttes väga noor, kuna see tekkis alles pärast viimast jääaega.
Šlīteres asuvad Sinimäed asuvad tegelikult Läänemere vanimas osas, kunagise Balti jääpaisjärve rannajoonel.
Photo on Instagram
Kolkast Dundagasse sõites on seda lainelist maastikku palju näha. Maastik näeb selline välja tegelikult kogu rannikul, Rojast Ventspilsini, mitte ainult selles rahvuspargis.
SRP asus vanasti Nõukogude Liidu kinnises piiritsoonis. Ida- ja Lääne-Euroopa vaheline raudne eesriie oli üle 12 000 km pikk.
Kohati oli see nähtav, näiteks Berliini müüri puhul, aga mujal, näiteks nagu siin, oli tegu lihtsalt väga vähese inimtegevusega alaga.
Pargi külastajad on oodatud selle ainulaadse piirkonna matkaradadele.
Photo on Instagram
Kolka nina ja selle ümbrus on rändlindude jaoks väga oluline: kevadeti võib mõnikord üheainsa tunni jooksul näha tuhandeid linde, kes siit mööda lendavad.
Parim aeg linnuvaatluseks on Kolkas aprillis, mais, septembris ja oktoobris.
Proovi endast loodusesse mitte mingit jälge maha jätta!
Photo on Instagram
Mitte ainult inimesed ei mõjuta loodust, vaid ka loodus ise on pidevas muutumises. See puudutab ka Kolka nina.
Läti Ülikooli geograafia ja loodusteaduste osakonna lektori ja geoloogi Jānis Lapinskise sõnul on meri viimase 130 aasta jooksul umbes 130 meetri jagu maad Kolka nina kummaltki küljelt minema uhtunud. Rannajoon on neeme mõlemal küljel väiksemaks muutunud.
Aga Šlītere tuletorn on juba 1849. aastast saadik Balti jääpaisjärve iidsetel kallastel kõrgunud. Tuletornil on väga hea asukoht, ümbritsevast looduslikult kõrgemal (70 m merepinnast).
Photo on Instagram
Pole niisiis mingi ime, et see tuletorn paistab isegi Eestisse, Sõrve tuletorni. Seda on edukalt kasutatud ka vahitornina metsatulekahjude märkamiseks.
Tänapäeval Šlītere tuletorni enam navigeerimiseks ei kasutata, aga see on külastajatele avatud aprilli keskpaigast oktoobrini.
Roni tuletorni tippu ja vaata, kuidas metsarohelus muutub kauguses sinakaks.
Suvel häälitsevad siin rukkiräägud. Sügiseti on kuulda kurgede huikeid.
Ja praegu Šlītere tuletorni kõrval seistes ja puulatvade tagant merd silmitsedes igatsen ma jälle oma augustihommikuid, kuigi see koht on igal aastaajal eriline.
Ööbimiskohad
Pilava külalistemaja
Photo on Booking
Pilava paistab silma mitte ainult oma kujunduse, vaid ka loodussõbraliku ja säästliku mõtteviisi poolest.
Külalistemaja ehitati ainult loodussõbralikest ehitusmaterjalidest, kasutades looduslikke värve ja lakke, ning elektrit saadakse siin peamiselt päikesepaneelidest, mis aitavad ka mõnusale mikrokliimale ja tervislikule unele kaasa. Pilava asub rannast kõigest 20 m kaugusel.
Palsa jaht
Photo on Instagram
Gundega ja Lauris Karlsons pakuvad Palsal kruiise ja majutust.
Lauris on ühtlasi selle jahi kapten. Nende kodulehelt leiab inspireeriva loo selle kohta, kuidas ta oma unistuse täide viis.
Endine kalapüügilaev Palsa ehitati ümber lõbusõidulaevaks. Kunagises kalatrümmis on nüüd viis mugavat kajutit, mille illuminaatoritest avaneb meeltülendav vaade vahustele laineharjadele.
Kohalikud maitseelamused
Sklandrauši
Photo on Ražots Kurzemē
Need hapendamata rukkijahutaignast tehtud rohke porgandi- ja kartulitäidisega ja köömnetega kaunistatud väikesed pirukad on Euroopa Komisjoni poolt tunnistatud traditsiooniliseks kohalikuks toiduks.
Kolkas saab suvel kõige maitsvamaid sklandrauši pirukaid Jānis Tarlapsilt Kolka staadionist üle tee asuvas talus „Zvīņas“ või Dženeta Marinskalt „Ūšis“.
Suitsukala
Photo on Instagram
Kuigi tegu pole Liivimaale ainuomase delikatessiga (suitsukala leidub kogu Läänemere ääres ja ka teistes riikides), peaks suitsukala olema osa igast tõelisest Kolka-reisist.
Kala võid osta teeäärsetest putkadest. Kõik müüdav kala on siitsamast püütud ja kodus suitsutatud.
Kui tahad restoranis einestada, soovitame Dzintarkrastsi Žocenes (Roja lähedal) või Otra puset (Jūras iela 6/8, Roja).
Photo on Instagram
Mida Teha
Slītere rahvuspark, giid Vilnis Skuja
Photo on Instagram
Slītere rahvuspargis on matkajuhiks Vilnis Skuja, üks Läti kõige kogenumaid looduseksperte.
Kui oled eriti huvitatud linnuvaatlusest, routes alla laaditava brošüüri.
Kolka männirajal on ka 16meetrine linnuvaatlustorn. Twitter: @Skuja.Vilnis E-post: vilnis.skuja@daba.gov.lv
Tutvu Mazirbega
Photo on Instagram
Kuni 20. sajandi keskpaigani oli just selles linnas kõige suurem liivlaste kogukond.
Aastal 1860 hakati siin purjelaevu ehitama.
Saad kõndida loodusrajal, mis kulgeb piki kunagist kitsarööpmelist (660 mm) raudteed, mis ajavahemikus 1916–1962 ühendas Dundagat ja rannakülasid suuremate linnadega nagu Ventspils ja Talsi.
Matkajatele ja ratturitele mõeldud rajal näed ka mälestuskiviga tähistatud kohta, kus vanasti asus Mazirbe jaam.
Lühike matkaring on 15 km ja pikk matkaring on 19 km.
Vanade kaluripaatide jäänuseid näed Mazirbe paatide kalmistul.
Lisateave Kolku Baltic Outlooki kohta.