Soomlased armastavad Tamperet – juba kaheksa aastat on just seda linna peetud Soome kõige atraktiivsemaks elukohaks. Baltic Outlooki peatoimetaja Ilze Pole suundus Tamperesse, et oma silmaga näha, mis teeb sellest loodust armastavast paigast ühe kõige teadlikuma käitumisega linna maailmas.
Oli aprilli keskpaik, hilisõhtu ja ma olin maailma kõige õnnelikumas riigis. „Kas ma olen õnnelik?“ küsisin endalt. Olen alati arvanud, et see on nii, kuigi minu kodumaa Läti on kõige värskemas maailma õnnelikkuse raportis 51. kohal, samas kui Soome on viiendat aastat järjest esikohal.
Küsisin peaaegu kõigilt, keda ma siin kohtasin, kuidas on elada maailma kõige õnnelikumas riigis – jäähokimatši ajal, saunas, lühikese matka ajal Tampere lähedal asuvas metsas. Minu küsimusele vastati naeratusega, pausiga ja siis: „Noh… Ma ei teagi.“ Sageli kuulsin nalja selle kohta, et soomlased elavad üksteisest nii kaugel, et see teeb neid kindlasti õnnelikuks. Aga paljud inimesed, kellega kohtusin, mainisid, et üks oluline õnne komponent on loodusega käsikäes elamine.
Nii et minu reis Tamperesse muutus õnnelikkuse kokkupuutepunktide otsimiseks linnas, mis on sajandeid kasutanud oma loodusvarasid – eelkõige vett – oma arenguks. Linnas, mis asub kahe sinise järve vahel ja mille linnapildis domineerivad pruunid telliskivihooned.
Foto: Laura Vanzo
Võluv tööstuspärand
Kesklinna pruunid tellishooned on Tampere tööstuspärand. 1820. aastal asutas šotlane James Finlayson siin puuvillatehase, millest kujunes lõpuks üks tähtsamaid tööstusettevõtteid kogu Põhjamaades. Tänapäeval asuvad Finlaysoni kvartalis kontorid, restoranid, kohvikud, kauplused ja muuseumid. Aga tegelikult on see kogu linnale väga iseloomulik: renoveerimise abil on peaaegu kõik siinsed vanad hooned kohandatud uueks otstarbeks. Nagu näiteks Vapriikki muuseumikeskus, mis asub kunagise Tampella tehase ruumides.
Foto: Laura Vanzo
Rootsi sõnast fabrik („tehas“) sai soome vapriikki, mis praegu rõhutab uue muuseumikeskuse asukoha päritolu ja tähtsust. Tänapäeval on see väga ihaldusväärne elukoht. Siin asuvad korterid, mis on ühed kallimatest kogu Tamperes, ning lähedalasuval mäel asuvad puitvillad olid kunagi Tampella inseneride ja direktorite koduks.
Naabruses asuva Tampere turuhoone ehitamine algas 1899. aastal. Hoone avati kaks aastat hiljem ning tegu on siiani Põhjamaade suurima turuhoonega. Turuhoone ehitamine läks maksma rohkem kui Tampere toomkiriku ehitamine. Mõlemad hooned on siiani püsti, üks toidab keha, teine hinge.
Foto: Laura Vanzo
Kauplused, kus müüakse värsket kala, juustu ja muid kohalikke tooteid ning hõrgutisi, väikesed restoranid. mis pakuvad maitsvaid roogasid… Pidin tegema kiire lõunasöögi, aga peaaegu kaks tundi hiljem istusin ikka veel koos sõbraga restorani 4 Vuodenaikaa lauas. See asub turuhoone küljeosas, tänu millele avanes mulle hea vaatepunkt, kust inimesi jälgida ja õhkkonda nautida. Hetkeks unustasin kella tiksumise; unustasin, kus ma täpselt olen ja miks. Olen aru saanud, et see on üks parimaid tundeid, mida reisides võin kogeda.
Suured plaanid
Tampere toomkiriku lugu tõestab, et selles linnas on alati olnud palju loomingulist energiat. Algselt Jaani kirikuna tuntud protestantlik kirik ehitati aastatel 1902–1907. Hoone arhitekt Lars Sonck oli Tamperes tööle asudes vaid 32-aastane. Kõigest 23-aastasena võitis Sonck konkursi eesmärgiga projekteerida neogooti stiilis Püha Miikaeli kirik Turus. Tampere toomkirik ehitati rahvusromantilises stiilis, kusjuures Sonck ignoreeris sel ajal üha populaarsemaks saavat arhitektuuriratsionalismi trendi. Iseenesest juba see oli vägagi mässumeelne.
Hoone on karmi graniitfassaadiga ja peaaegu ruudukujulise põhipinnaga, millel on kolm löövi. Kogudus soovis kirikusse vähemalt 2000 istekohta, kuid sellise suurusega hoone jaoks puudusid rahalised vahendid. Sonck lahendas selle probleemi projekteerides kirikusse avarad galeriid. Kokkuvõttes jätab toomkirik väga moodsa, ebatüüpilise mulje, arvestades selle ehitusaega. Samuti on kirikus põnev altarimaal ja kahe Soome kunstniku (sümbolistide Magnus Enckelli ja Hugo Simbergi) freskod, kes olid tööde maalimise ajal Sonckiga umbes samas eas. Mulle tuleb pähe mõte, et kolmele hipsterile anti vabad käed, et nad saaksid end väljendada nii, nagu ise tahtsid, ja nad ei hoolinud eriti sellest, et nad võivad tekitada pahameelt, mässates tolleaegse ühiskonnakorra vastu; Soome oli tollal ju veel osa Vene impeeriumist.
Ühel rõdu serva ümbritseval Simbergi maalil on kujutatud 12 alasti inglit, kes kannavad rasket roosipärga. Tegelikult on kogu toomkirik kaunistatud roosimotiividega. Kui tähelepanelikult vaadata, siis on hästi näha, et iga ingel kannab pärga omamoodi. See pole juhus, vaid on mõeldud näitama, et kõik viisid, kuidas me elame ja elusse suhtume, on aktsepteeritud.
Veel tänapäevalgi näib, et Tamperes eelistatakse suuri hooneid ja ehitusprojekte. Näiteks Nokia Arena projekteeris rahvusvaheliselt tuntud Ameerika arhitekt Daniel Libeskind. Jäähall avati eelmise aasta detsembris ja seal toimuvad 13. mail algavad jäähoki maailmameistrivõistlused. Turniir saab alguse Läti ja Ameerika Ühendriikide vahelise matšiga. See jäähall on erakordne, eriti kui arvestada, et Nokia Arena seisab raudtee kohal asuval tekil. Aga jäähall on vaid üks osa kompleksist, mis hõlmab ka hotelli ja viit naabertorni, sealhulgas elamuid, äripindu ja kontoreid. Libeskind on kommenteerinud, et igal hoonel on oma unikaalne identiteet ja tervikuna loovad need dünaamilise linnapildi.
Taevakarva järved ja saunamõnu
Tamperet ümbritsevad järved ja metsad on justki segu kõigist sinirohelistest suvetoonidest. Väljaspool kesklinna pole tihti selge, kus lõpeb linn ja kust algab mets, või isegi kas mets on osa linnast, nagu Pyynikkis.
Foto: Laura Vanzo
Pyynikki asub maailma kõrgeimal pikisuunalisel vallseljakul, kuni 160 meetri kõrgusel merepinnast ja 80 meetri kõrgusel Pyhäjärve pinnast tõusva harja tipus. Kõnealune linnaosa asub kesklinna ja läänepoolse Pispala linnaosa vahel. Siit leiab palju lopsakaid mände, vahtraid ja kadakaid ning hulga pohli ja sõstraid. Järve kaldalt viivad puidust trepid mitmes kohas Pyynikki vallseljaku tippu. Kohalikud armastavad siin aega veeta, olgu siis lihtsa pärastlõunase jalutuskäigu või jooksuringiga või talvel suusatamisega.
Foto: Laura Vanzo
Saunad on siin samuti oluline osa igapäevaelust. Seda tõestab asjaolu, et isegi minu hotellitoas on saun koos üksikasjaliku kasutusjuhendiga. Ühel varahommikul leian end Tahmelan Huvila juurest, mis on kaunis valge puitvilla Pyhäjärve kaldal. See on kaasav kultuurikeskus, kus asub ka avalik saun. Silt uksel teatab, et Tampere on maailma saunapealinn, ja see pole lihtsalt niisama väljamõeldud tiitel. See on täiesti tõsi. Tampere piirkonnas on üle 50 avaliku sauna. Näiteks Rajaportti saun Pispalas ehitati 20. sajandi alguses ja see tervitab külastajaid ka tänapäeval. Näsijärvi ääres asuv Rauhaniemi saun pakub saunamõnusid, joogat ja suvel ka SUP-laudade laenutamist.
Foto: Laura Vanzo
Rahvapärimuse kohaselt elavad saunas vaimud, kellega seoses on Soomes palju sügavalt juurdunud uskumusi. Minu saunagiidi sõnul hoolitseb saunavaim sauna eest ja annab oma kingitusi ka saunalistele. Usutakse, et vaimud aitavad head leili teha, mis omakorda annab inimestele kõike vajalikku oma tervise ja energia taastamiseks. Mina saan asjast nii aru, et leil on peaaegu müstiline saunaenergia. Kui saunas regulaarselt käia, harjub keha sellega ja higistamisprotsess algab kiiremini, mis tähendab, et organism puhastab end tõhusamalt. Samuti muutud vastupidavamaks, kuna keha harjub kuumusega. Aga saunaskäik pole kunagi seotud vastupidavusega. Tähtis on hoopis see, et leili abil saaks hoolitseda meele, keha ja vaimu eest.
Tampere kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.