Päikeselised rannad, suurepärased toidud ja vahemereline elustiil teevad sellest rafineeritud metropolist tõelise meistriteose. Baltic Outlooki ajakirjanik James Taylor jagab oma nõuandeid Barcelona peidetud pärlite leidmiseks.
Olen Barceloneta rannas, Barcelona kõige populaarsemal liivaribal. Aga minu ees avanev pilt on üsna haruldane. Sel nädalal olen juba kolmandat korda jalgrattaga varahommikul randa sõitnud, et ujuda ja avastada seda salajast maailma, mis niivõrd palju erineb päevasest Barcelonetast, kus on rahvamassid ning külma õlle, Mojitode ja rannatekkide kaubitsejad. Pärast peaaegu kolme aastat Barcelonas elamist olen hakanud neid haruldasi hetki, mil valitseb vaikus ja rahu, hindama. Et Euroopa tehti alles hiljuti lahti ja Barcelonasse jõuab endiselt vaid murdosa tavapärasest külastajate mahust, on neid vaikseid hetki rohkem kui kunagi varem.
Roheline matk
Liigagi tihti arvatakse ekslikult, et Barcelona on linn, kus ei ole ühtegi haljasala, aga see pole üldse tõsi. Barcelona elanikud on aktiivne rahvas ja armastavad igasugust tegevust, mis sisaldab sõpradega vabas õhus ajaveetmist. Rand on selleks ilmselge valik, kuid järgmise päeva alguses otsustan ma aega veeta hoopis ühes teises aktiivse liikumise sihtkohas: mägedes. Ma suundun põhja poole, siksakitades läbi Eixample’i tänavavõrgustiku, et jõuda kuulsa Tibidabo mäe juurde. Mäele matkamine on kohalike jaoks sümboolse tähtsusega, pakkudes lihtsat võimalust kodust välja pääseda ja nautida fantastilisi vaateid allpool laiuvatele linnaosadele. Samuti on see suurepärane võimalus kogeda Barcelona linnamaastiku ja suurte looduslike alade kooslust.
View this post on Instagram
Seda ei pruugi paljud teada, aga kogu Barcelona-tagune mäestik moodustab Serra de Collserola rahvuspargi. Seda peetakse Barcelona rohelisteks kopsudeks, see laiub üle 8000 hektari suurusel maa-alal ja on täis imelisi matkaradu. Kõige lihtsam ja populaarsem rada on Carretera de les Aigues ehk „vete tee“. Kunagi ehitati mööda mäekülge horisontaalselt kulgev kruusatee hooldusteena torustikule, mis vedas vett lähedal asuvatesse majadesse. Nüüd saavad tegusad kohalikud siin vabas õhus liikuda.
Kust ka ei alustaks, ülesmäge jalutades jõuab ikka sellele teele välja. Mina jõuan selleni siis, kui olen astunud mööda pikka treppi, mis on kiilutud suurte kõrgete piirdeaedade ja basseinidega majade vahele, kust avaneb vaade Barcelonale. Pööran teerajale ja leian eest tiheda liiklusega läbikäigutee, mis on täis jalgrattureid, jooksjaid ning koertega jalutavaid paare. Meie all laiub imeline panoraamvaade Barcelonale, mis sädeleb mere ääres sinise taevalaotuse all.
Lähen mõnda aega piki seda teed, aga minu tänane eesmärk on Tibidabo. Lõpuks keeran üles ühele teisele rajale, mis viib mind mäe tippu. Matk on iseenesest lihtne ja ma järgin sõidutee kõrval kulgevat jalgteed, mis viib tippu välja. Kuulus lõbustuspark on selleks päevaks kinni, nii et kõik on vaikne: veel üks haruldane vaikusehetk linnas. Istun pingile, et hinge tõmmata ja imetleda oma kohal kõrguvat muljetavaldavat katedraali. Linnakülastajatele, kes ei pane pahaks väikest trenni, on see üks neist erilistest Barcelona hetkedest.
Vermutiaeg
Kui on üldse mingi trend, mis pole viimasel ajal muutunud, siis on see la hora de vermut ehk „vermutiaeg“. Üks populaarsemaid viise, kuidas sõprade ja perega linnas kokku saada, on kohtuda terrassil ja tellida Barcelona kuulsat jooki, maitsvat kangendatud veini, mis on maitsetaimede ja vürtsidega maitsestatud ning mida serveeritakse jahutatult koos jääkuubiku, apelsiniviilu ja hambatikkude külge torgatud oliiviga. Ei, see ei ole sangria, kuigi joogi sügavpunane värv meenutab küll sangriat. See ei ole ka vermut, mida mujal Euroopas tavaliselt kasutatakse martiini valmistamisel. See on märksa parem kui kumbki neist kahest joogist!
„Omal ajal jõid seda jooki meie vanavanemad, noorte meelest oleks olnud jube piinlik seda juua. Aga nüüd on see jälle moes,“ ütleb Sant Antoni linnaosas asuva Bar Caldersi baaripidaja. On suurepärane laupäeva pärastlõuna ja päike kumab läbi tänavat ääristavate lehtpuude. Ta paneb mu ette väikese klaasi vermutit, mille kõrval on valik soolaseid suupisteid, mille tellisin: krõpsud, oliivid ja avatud konserv rannakarpe vürtsikas kastmes. Mu kõht hakkab korisema juba siis, kui baaripidaja tagasi rahvarohke baari poole kaob, ja ma pöördun oma aromaatse vermuti poole. Esimene lonks on alati kõige värskendavam.
View this post on Instagram
Paljude kohalike meelest on just Gràcia selle linna kõige trendikam piirkond, kuid ma hakkan arvama, et Sant Antoni võiks sellele vabalt konkurentsi pakkuda. Nimetatud linnaosa peatänav Carrer del Parlament on nagu Barcelona trendikate elanike väljanäitus. Enamikul, nagu minulgi, on klaas vermutit käes, mis on tänapäeval Barcelonas tavaline nähtus. Kuid nagu baaripidaja mainis, oleks veel isegi kümme aastat tagasi olnud siin raske leida ühtki endast lugupidavat hipsterit, kes oleks vermutit joonud. Hispaania nooremad põlvkonnad on alati püüdnud end distantseerida Franco-aegsetest rasketest oludest. Vermut oli tollal töölisklassi seas populaarne jook, seetõttu polnud see noorte seas kunagi eriti soositud. Kuid viimasel kümnendil on toimunud teatav tagasipöördumine juurte juurde ja nüüd on ajalooline jook Barcelona elu lahutamatu osa.
Vahemereline elustiil
Barcelona on vastupandamatu segu linnasaginast ja vahemerelisest lõõgastunud atmosfäärist. Minu jaoks väljendab seda kõige paremini õhtu sõpradega linna rannas. Jalutan piki rannikut läbi varjulise Gooti kvartali, mis küütleb hilise pärastlõuna kuldses valguses. Liigun Barcelonetasse, mille kitsaste tänavate ääres asuvate kõrgete kortermajade rõdudele on pesu meretuule kätte kuivama riputatud. Kõnnin mööda rannikut, kuni jõuan Bogatelli randa, kus kohtun oma sõpradega. Laotame oma tekid liivale laiali, istume ja ajame juttu, kuni loojuv päike värvib taeva roosa- ja oranžitriibuliseks. Vee kohale tõuseb täiskuu, mis on ehavalgusest sügavpunaseks värvunud.
Minu kõrval on Elena, noor argentiinlanna, kes saabus Barcelonasse alles hiljuti. Ta istub rätsepaistes ja vaatab kuutõusu. „Ma kolisin siia hiljuti Pariisist,“ ütleb ta argentiina aktsendiga. Kui ma küsin, miks, on tal raske oma mõtteid väljendada. Lõpuks leiab ta sõnad: „See on see energia. Siin linnas on niisugune energia, mida kuskil mujal ei leidu.“ Jääme randa sooja meretuult nautima veel kauaks pärast seda, kui päike loojunud on ja taevas mustjassiniseks värvub.
Järgmisel hommikul suundun taas kord randa. Sätin oma rätiku katalaani vanameeste lähedale. Noogutan neile bon dia, kui nad liival seisavad ja sigareid suitsetavad. Trendikas Barcelonas on kummaliselt lohutav teada, et need mehed on siin iga varahommikul, et ujumas käia. Selles linnas on tõesti eriline energia ja tõeline elurõõm. See on koht, kus igaüks saab enda ellu (kasvõi mõneks ajaks) tükikese vahemerelist elustiili tuua ja end koduselt tunda.
Barcelona kohta saad lähemalt lugeda ajakirjast Baltic Outlook.
Tekst: James Taylor